Kui hiljuti loetud Urmas Sirpi raamatu puhul sai mõeldud, et kuidagi palju sõnu ja vähe sügavust, siis Meriküllilt on veel külluslikumat sõnaseadmist, aga see on kuidagi … tasakaalukam. Kuigi eks ole maitseasi, kui palju võiks lugeda sellest, kuidas luulemina luuletamisest kirjutab - aga küllap siis peab olema niisugune luuletajapõhine autorikujund.
Või miks üldse inimene soovib end idenfitseerida luuletajana, kas see annab mingi kindluse ja vabaduse? Kahtlemata saaksin sellest enam aru, kui loeksin autori eelmist (esimest?) raamatut. Või kui üldse oleksin tuttavam kaasaegse eesti luule erinevate keskmetega (üks kese paistab olevat Pärnu kirjastuse Hea Tegu juures, kust uusi raamatuid tuleb ikka … ohtralt).
Sest see on ikka kahtlane, kui peale raamatu lugemist hakkad mõtlema luuletaja kui nähtuse üle. See pole ju … teosega suurt pistmist (mitte et ma ise eristaks rangelt autorit ja ta loomet - kui autor ikka ei istu, siis ta raamatuid ka ei hakka lugema). (Sellepärast ongi parem lugeda enda jaoks tundmatuid autoreid, eksole.) Sest kunstiteos tekib vastuvõtust; luuletajaks saadakse, mitte et hakatakse. Või midagi sellist.
Küll aga võib mainida, et raamatul on meeldivalt värviline kaanepilt ja kujundus, samas on küljendamine huvitavalt tihe, nii tihedalt täislaotud luulelehekülgi nagu polegi varem vast kohanud … muidugi, samas on niimoodi luuletused kõik kenasti ühel lehel esindatud.
elu mõte
ei olegi mõtet elusolemisel endal
elu mõte puhtalt ongi
eksisteerida
seega kui oled raisanud pool elu mõttetult
selle mõtte otsinguil
siis ära põe
ülejäänud sellest on ka mõttetu
aga positiivses mõttes
sest nüüd Sa ei pea enam elu mõtet taga ajama
saad lihtsalt
elada
ilma mõtteta
ehk mõttetult
sest elu eesmärk ongi
lihtsalt elus püsida
üsna mõttetult
(lk 30)
luuletaja
ah et ülitore on luuletaja olla jah
muudkui luuletad
ja mõtled asju välja
ehitad enda maailmu
enda õhu- ja liivalosse
voolid
nagu laps plastiliinist
mähid kokku tükke
legodest
klopsid kokku tükke
eludest
aga vahel on see päris raske teate
sest ma tegelikult üldse ei mõtle midagi välja
vaid kaevan enda eludest
mis nende liivalosside alla maetud
ja vahel pean mõtlema
et kas ma ikka tahan seda kõike
teile näidata
(lk 76)
mulle meeldivad kaktused
mulle meeldivad kaktused
lihtsalt meeldivad
nad ka suht lihtsad ise
sellepärast meeldivadki
mitte sellepärast
et tahaks neile panna külge mingi
metafoorilise tähenduse
iseloomustamaks mind ennast
umbes et kaktused on visad hinged nagu mina
või
väljas teravad okkad mida taltsutada raske
ja mul ka peal nii-öelda “kiht kõvadust”
millest läbi tungida raske
ei
ega kaktus mingi mu hingetaim pole ju
kaktused on lihtsalt ainsad taimed
mis mul ära ei sure
enamasti
ühesõnaga nad ei vaja palju hoolt ja vaeva -
nad lihtsalt on
nagu minagi
(lk 81)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar