Tõsi, Vahteri raamat on viimasest ajast üks ägedamaid.
Autori stiil näib esialgu tõsine – tummine proosajutustaja. Kuid üsna ruttu saab selgeks, et põhiline on hoopis huumor. Iroonia. Vahter on irooniline peaaegu kõige suhtes.
Tekib paralleel Kivirähki ja Vadiga. Vahter on mõlemast stoilisem, rahulikum, tema huumor on sarnane, kuid muidugi on tal omapära. Võimalik, et erinevus peitub selleski, et tema tegelastel pole suuri emotsioone ega veiderdamist, nad on kindlameelsed, vankumatud, eneseteadlikud. Lihtsalt natuke iseäralikud. Kuid tema tegelaste kummalisus mõjub normaalsusena. Ükski Vahteri tegelane ei pretendeeri normaalsusele, ka mitte ükski minategelane (näiteks Kivirähkil siiski on kusagil n-ö terve mõistuse hääl, kellega lugeja saab samastuda). Kuid normaalsus polegi ehk küsimus. Küsimus on veidruses, ja selles, kas see veidrus on siiras. Mulle näib, et Vahteri põhilised irooniaobjektid on inimesed, kes püüavad pigem näida kui olla.
Kui Kivirähk teeb nalja, siis selle nalja liiniga edasi minnes läheb ta jutustuse põhiteljest kõrvale, ajab seda veel ja veel kaugemale, ja siis kui asi on valmis, naaseb põhiliini juurde. Selles mõttes vahel Kivirähki naljad muutuvad asjaks iseeneses, ja sellega eksitavad põhiliinist kõrvale. Võib-olla on see ka põhjus, miks Kivirähkil suured narratiivid (nt „Rehepapp“ või „Mees, kes teadis ussisõnu“) on head seikade ja pildikestena, kuid tervikuna jäävad lahjaks. Omakorda Vadi huumor on kohati natuke laialivalguv, ja võib-olla liiga huumorile endale kui sellisele keskenduv, vahel näib, et huumor on omaette eesmärk ja niipea, kui lugeja seda kahtlustama hakkab, jookseb pool nalja õhust tühjaks. Tegelikult meeldivad mulle nii Kivirähk kui ka Vadi – kuidas teisiti saakski? –, kuid olen nende tekstide puhul tundnud, et midagi jääb puudu – võib-olla konkreetsusest, võib-olla põhiteemast kinnihoidmisest. Jääb veidi poolik tunne, kui põhiliinile eelistatakse naljakat seika selle enda pärast – mõnusam mekk jääb siis, kui nali võrsub tõsisest ja toob välja tõsise veidra poole.
Ja selles osas mulle Vahter meeldib, see selge ja rahulik põhiliini juures püsimine. Ta ei kaldu mõne nalja pärast kõrvale. Nali ja huumor kasvab välja põhiliinist, kaasneb sellega, olukorrad ise ongi naljakad – ei pea eraldi kasutama emotsionaalseid sõnu, tunderõhke ega iroonilisi autorikommentaare.
PS. Normaalsusest rääkides. Iroonilisel kombel ütleb jutustaja ühe loo lõpetuseks: "Peaaegu kõigist kasvasid normaalsed inimesed." (lk 160)
3 kommentaari:
Stoiline on hea sõna! Ja mulle meeldib, et nüüdsest vaatan sardelle alati pisut teistsuguse pilguga. Ent mis tõepoolest rahu ei anna, on see tanki küsimus. Oli see päriselt ka Kotka poe lähistel tuiamas või on see ikkagi loos ainult, nii pisut sümboolsemal kujul?
Päris head tähelepanekud Kivirähki ja Vadi asjus; tuleb välja, et olen mitteteadlikult midagi sarnast tundnud.
Mulle just meeldib see, kuidas Kivirähk paneb täiesti suvalises suunas ajama vahel ja "teemas ei püsi". Mu jaoks on see voorus, mitte puudus ja ma olen tema romaanide suur ja absoluutne fänn.
Teemat ma võin ise ka ajada, aga niimoodi ühest pisiasjast ridamisi tulevaid kuute eri mõtet ma ei mõtle.
Postita kommentaar