Olav Osolin „Kus lendab Part“ (Varrak, 2021)

Huumori poole pealt võib kohe alustuseks ära öelda, et igasugused hetked, mil sundimatu situatsioonikoomika päriselt välja ka tuleb, on kahtlemata plusspunkte väärt – toimiva koomilise efekti loomine on lihtsalt täiesti eraldi kunst – ja eks neid hetki ikka on. Aga samas olid tegelased minu jaoks kuidagi tüütult ebasümpaatsed, noh, sellised ossilikud vmt. Sapiste on iseenesest ju kena nimevalik, aga kuidagi rusuvalt mõjub selline üsna üheplaaniline rämedus. Lõuna-Eesti maakoht ning kodumaised olud on muidugi üldjuhul eraldi tasandil plussiks, ent suuremas osas tunduvad nii tegelased, krimimõistatus kui õhkkond pigem nalja ülesehitamise teenistuses – seega eraldiseisvalt väga meeldejäävad ei ole. Ühesõnaga on siin ehk siis sellist külajandi  võtmes Rex Stouti ja Sherlocki hõngu.

Algus on igatahes paljutõotav – nooreminspektor Part saab väljakutse ühte pealinnast mõnevõrra kaugel asuvasse külasse, kus kohalikus majutusasutuses vedeleda naisterahva surnukeha. Natuke saab Part rahulikult tegutseda, siis jõuab kohale ka Eestimaa teises otsas pralletanud boss Sapiste, kes otsad enda kätte võtab, erilise geniaalsusega ei hiilga, aga see-eest ülbuse (ja nutika ning ärritava järelkasvuga, lokkab ka korruptsioon).

Laibaautot pole niipea oodata (noh, ikka see pralletamine ja pohmakad ja muu joomahuumor), toimub pisut koomilist taidlemist ja juurdlust, laip peidetakse korrektsuse mõttes vähe paremini diivani taha, sealjuures avastatakse surnud daami näol tegemist olevat suisa tuntud krimikirjanikuga. Hotellis toimuvad aga kahtlased kidakeelsed lood, ühe (kuulsa?) külalise identiteeti keeldutakse kategooriliselt avaldamast, pisut niidiotsi annab uurimine külapubis, aga siis järsku on laip lännu ja kõik teevad näo, et seda pole kunagi olnudki …

Et iseenesest ju kõlab päris hästi, toppama jäämise häda ka polnud, läks nagu ludin, aga teist osa samade tegelastega just ei oota. Samas, naljakunsti ikka võiks veel!

„Hakkame siis peale,“ jätkas Boss ja kraamis välja oma suure märkmiku, „ning alustame päris algusest. Kui kaua sa siin majas oled juba olnud?“
„Umbes viis minutit, ma arvan! Ega ma pole ju aega võtnud!“
Juba Manueli esimene vastus näitas, et ees seisev lahing ei tõota tulla kerge.
„Ei, ma pean silmas, et kui kaua sa siin tööl oled olnud?“
„Siin Kannikeses või? Suvel saab aasta!“
„Selles ei maksa küll kindel olla,“ torkas Sapiste ja kirjutas midagi oma märkmikku.
Pausi kasutades haarasin otsa enda kätte. „Oled kohalik või?“
„Mis mõttes?“
„Noh, kas elad Veriallikal?“
„A kus ma siis elama peaks?“ imestas Manuel.
„Ei no väga hea, et sa siin elad!“
„Siin hotellis ma ei ela!“ vastas vibalik. „Käin ainult tööl. Aga mõnikord olen ma siin ka elanud.“
Ma ei saanud päris pihta, mida see vennike patrab või mida ta elamise all silmas peab, kuid üks asi oli selge – kuigi usaldusväärne seesuguse mehe jutt ei tundunud. Ilmsesti oli ka Boss sellest aru saanud, kuid jätkas sellest hoolimata usutlust: „Hea küll. Läheme asja kallale. Millal sa esimest korda laipa nägid?“
Manuel vajus mõttesse ja vastas siis ebaledes: „Vist tädi Amalie matustel. Kuigi ega ma teda seal pikalt vaadata saanud. Kirst pandi kohe kinni.“

Vibaliku vastus lisas Sapiste niigi segasesse pilku veel ühe ahastava noodi, samas kui minule tuli sel hetkel kohe meelde mu enda tädi matus, mis toimus ammu aega tagasi Viljandis. (lk 100-101)