Ah, küll on õnnis
see ignorandi elu – ei mina teadnud, et Mudlumi tädil Juhan Smuuliga midagi
pistmist oli, aga see tuli lugema hakates kohe välja ja siis ma mõtlesingi, et
ahaa … kas siis Smuuli pärast saigi see raamat kirjutatud ja kas siis selle
pärast on „mitte ainult minu“ või? Lõin hetkeks juba kõhklemagi, et kas see on
siis ikka üldse minule, sest olen ma siis nii suur elulugude huviline… Aga
loomulikult võib see „mitte ainult“ samavõrra kehtida ka sellele, et miski siin
elus pole ainult see või too, ei ole ka raamat tädi Ellenist ainult tädi
Ellenist, õigupoolest on see üsna samavõrra ühest majast ja selle asjadest,
Mudlumi emast ja neist ajastutest ja autorist endastki ja tema lastest ja Muhu
talust ja … elust ühesõnaga. Tädi Ellen on küll see lõngaots, millest vaip
hargnema hakkab ja mis ikka ja jälle äratuntava värviga enesest märku annab.
Peaaegu
rütmiliselt korduvad eluliste tõdemuste lõigud, mis tulevad äkitselt ja selgelt
väljakirjutamispotentsiaaliga tsitaadina äratuntavalt (mina muidugi ei
kirjutanud välja, ma olen selles alati väga laisk, vahel teen pilte, kuid need
pildidki kaovad mobiilikaameravoogudesse, vahel panen järgesid vahele, aga siis
hiljem vaadates tundub see koht juba ebaoluline ja korjan järje niisamuti ära,
aga vahel jätan leheküljenumbri hoolega meeldi ja siis juhtub tõesti, et pärast
tutvustust kirjutades vaatan selle lehekülje järgi ja leian ära märgitud
lõigugi, aga sedapuhku ei jätnud ma ka leheküljenumbreid ei meelde ega paberile
ja nõnda ei saagi ma siia ühtegi ära tuua). Seal vahepeal hargneb, aga hüpliku
hoovusena mäletamine, meenutamine, tagasivaates läbi mälumine, sujuv kui
vestlus kellegagi, kaootiline, kuid samas väga loogiline, sest kui me tahame
midagi ära rääkida, siis tuleks ju kuidagi alustada algusest, aga neid
alguseotsi on elu kangas nii kirjult palju, et ühe asja arutamiseks tuleb ikka
ja jälle hüpata selle või tolle teise asja juurde, millest ometi ei saa ka ju
niisama poolikult üle minna.
Kindlasti on
lisaks värvikatele kirjeldustele Elleni majast, koos kõiki meisterlike
käsitööde ja kõikvõimalike asjade ning üsna isevärki olemisega tädiga selle
raamatu hingeminemisjõud just nendes ohtrates elulistes hetkedes ja
dünaamikates – olgu see igavene jantimine arstidega ja ema eest hoolitsemine
või varasem komme perekondlikult tädi muru pügamas käia, sest seal on mingi
Eesti ühiskonnas veel päriselt mitte maha käimata sugulaslik olmeline seotus,
olgu need Muhus pliidiserval ootavad kotletid või olgu see jant tolle röögatus
suuruses voodiga või olgu see igavene katuselappimine – sest need maakodud
nõuavad tööd ja tööd, ega asjata polnud vanasti taludes töö ja töö ja kui pole
kedagi teist sinna katusele saata siis teedki seda, tahad või ei ning kunagi
hiljem ei ole ikka veel lihtsaid vastuseid, sest ei ole selge, kas kogu seda
ülejõukäivat lahmakat koos kõigi kõveruste ja lagunemiste ja muruniitmistega on
vaja ikka pidada või kas peaks välja astuma ja maha müüma sest
põlvkondadepikkusest ringist?
Midagi nii
üldistusjõulist tundub olevat tegelikult paljudes hetkedes. Kõik need meie
emade haigused, nõrgemaks jäämised, igavesed logistikapeavalud maakohtades.
Nauditav oli lugeda külluslikult vooglevaid sõnu, tuttavlikusehetked
liigutasid, aga samas jälle teised hetked tuletasid meelde, et see on ikkagi
kellegi teise elu, kõik need vööd ja mantlid ja saapad ja muu – võõrad esemed.
Muidugi on sul endal samamoodi pööningutäis, majatäis, korteritäis
tähenduslikke esemeid, mis kellegi teise jaoks on lihtsalt asjad, nagu see
pruun vanaema viltkübar, mida õde ülikooli ajal kandis, mis on olnud hiljem sul
kostüümipidude tarvis käepärast võtta ja mis su last nüüd juba mitmendat
kooli-mardipäeva teenib või siis see kollane metalne mao peaga vöö, mis on seisnud
riidekapis nii kaua kui mäletad, mis on teeninud lugematuid
üksi-kodus-olemise-mänge, ent mida keegi kunagi päriselt kandnud pole või siis
need vanatädi antud nahksed daamikindad jne jne jne tulevad kõik need asjad
nüüd järsku sinulegi meelde ja valguse kätte …
Niisama nagu kaovad majad ja kohad ja raamaturiiulid ja inimesed, nii kaovad unustuse hõlma ka raamatud, mida need inimesed lugesid, ja pildid, mis neil esikus rippusid, ja teatritükid ja vanad ajakirjad. Ega siis sellepärast ei oleks nad pidanud olemata olema. Vahel ma mõtlen, mille pagana pärast ma nii selgesti pean mäletama kadunud asju, aga siis kuidagi taipan, et ma ei mäleta ju kadunut. Ma mäletan väga üldiselt, ma peaaegu et ainult mäletangi. Näiteks, kui ma siit Muhust linna sõidan, siis muutub see koht kohe mälestuseks, mis sest, et ta on tegelikult olemas. Ta on isegi rohkem olemas just siis, kui ma siin ei ole ja tegelikult täpipealt niisama kättesaamatu kui need kohad, mis on kadunud. Piisab ainult korra selg pöörata, kui pole enam asja ennast, vaid ainult mälestus temast. Võib-olla olevat ei saagi niimoodi kogeda, et ta ka kuidagi päriselt oleks. Ta on ikka ainult läbi äraminemise. (lk 139)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar