R. A. Lafferty - Cliffs That Laughed (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Pole mingil moel ootamatu, et jällegi üks kummastav tekst, seekord piraadikaptenist, ta röövsaagina saadud naisest ning saarest, mille see piraat omandas ja kus varem see naine võimutses oma tollase mehega. Aga nüüd said mõlemad omaks kuniks mees läks tagasi merele, aitamaks oma meeskonnal teha edukaid piraadivägitegusid - kuigi maha jäänud naine hoiatab, et kui mees aastakümnete pärast naaseb, pole ta enam selle piraadi naine.

Tõepoolest, kui kapten peale kõiki piraaditegusid kahe aastakümne pärast naaseb saarele … võtab ta seal vastu täpselt sama välimusega naine kui laeva lahkudes. Või on see tütar? Või siiski naine. Igal juhul, kaks identset noort naist, kes olid söönud igavese nooruse ja igavese vihkamise taimi ning nüüd ei lasknud piraadikaptenit ligi. Mees lubas naiste võitmiseks neile pühendada kolpadest maja, naised lubavad selle tarbeks võluda iga saarele sattunud mehe.

Jällegi, väga eripärase jutustamisviisiga lugu, kus segunevad korraga kolm jutustajahäält - nö looülene hääl (kes pole tingimata autorihääl), mis korrigeerib lugeja tarbeks kahe erineva jutustaja loo esitamise võimalusi. On jutustaja, kes esitab legendi sellest saarest; on jutustaja, kel oma osa sel loos, aga II maailmasõja paiku, mida siis looülene hääl nö korrale kutsub, kuna see vahele segab. Metafiktsionaalne värk!