08 veebruar, 2022

Fjodor Dostojevski „Märkmeid surnud majast“, Postimees kirjastus (2021), tlk Johannes Seilenthal ja Lembe Hiedel

Autobiograafilisele ainesele tuginev leidkäsikirja vormis jutustus elust Siberi vanglas 19. sajandi keskpaiku. Pikk traditsioon neil Siberi vangilaagritel ja Siberisse saatmisel üldisemalt, aga kuhu neid ebasoovitavaid isikuid ikka saata, kui mitte kuhugi pealinnast kaugele ja mis siis võiks olla veel mugavamaks tagasopiks ja kolikambriks kui mitte Siber oma maavarade, viljakate muldade ja kõvade pakastega. Kummalisel kombel tundub 19. sajandi vangla inimlikum paik kui sada aastat hilisemad Nõukogude vangilaagrid, mitte, et ma tegelikult seda laagrikirjandust nii hirmus palju lugenud oleks, kuid „Üks päev Ivan Denissovitši elus“ oli kahtlemata kaugel meelakkumisest. Teisalt, muidugi on kasvõi juba raamatu pealkirigi kaugel vähimastki helgusest ja küllap veeretab Dostojevski juttu lihtsalt kuidagi teistmoodi, vaadeldes inimtüüpe ning -suhteid ja kirjeldades vanglasisest majandust, koos kõikvõimalike asjade meisterdamise ja kõikvõimalike asjade salaja sissetoomisega. On ju veelka see veel aeg, kus mängib rolli seisusevahe, nagu ta korduvalt ja korduvalt rõhutab. Alates lihtrahvast vangidega kamraadistumise võimatusest ning lõpetades täiesti iseeneslikult ja vabatahtlikult tekkiva teenimisega, kus justkui asjade loomulikku korda jälgides tekib nii tasu eest eri ülesandeid täitev „ihuteener“ kui ka hetked, mil mingite toimingute juures toimub täiesti ootamatute inimeste poolt täiesti ootamatu abistamine või siis etenduskunstides eksperdiks tunnistamine. Viimaks võib lisada seda, et kuigi seaduse silmis on kõik juba nagu võrdsed, siis isiklik kokkupuude ihunuhtlusega on aadlikule ikkagi märksa haruldasem kui lihtrahvale.

Ning kõige taustal keeb lõputu kapsasupp kroonutoidul olijatele, küpseb vangla leib, mis olla maitsevgi ning raha eest saab lasta turult tuua rõngassaiu, teed, liha – ühesõnaga omal toidul olla, pühade ajal linnarahva annetatud hea-parem aga jagatakse kõigi vahel võrdselt suure iseenesestmõistetavusega. Küllap siit tuleb ka see suurema inimlikkuse tunne, sest tegemist on ikkagi rohkem tavalise vanglaga, lihtsalt koos ajastule kohase ihunuhtluse ja ahelatega ning olgugi kroonusupp lahja, siis meeletut nälgimist ja leivakoorukese peitmist ei kirjeldata, selle asemel on hoopis kannatlikud rahakogumised, et siis paar päeva kõik see kõrist alla kallata, valvuritega saavutatud kokkulepped, mis võimaldavad soovijail mõnikord harva slummi lõbuasutusigi külastada jne. Kuid tingimuste elatavus on ikkagi suhteline, mis inimesel muud üle jääb kui harjuda millega tahes, mida muuta ei anna – lakkamatult kõlisevad ahelad, millest ei päästa raske haiguski, ainult surm või vabanemine aitavad siin, saunaski käiakse ahelais ja riietumine on suisa uus kunst, mis ära õppida; lokkab kohutav räpasus (see saunaskäik ei ole just väga sage sündmus) ja riiete lappimine ja kulumine ja lõputud kirburünnakud ning hospidalivoodite lutikad – rääkimata noist haiglamantlitest, mida iialgi ei pesta ja mis on läbi imbunud kõikvõimalikest kehavedelikest ja mädast, kaetud rögakroobaga ning ihusoojuse ja niiskuse toimel eriliselt jõledat lehka eritavad, ning haiglapalati imetabaselt jõledast haisubuketist, mis saavutab kulminatsiooni öö varjus, mil palatisse öise lukustuse ajaks kõigi edasilükkamata hädade tarbeks üks ämber tuuakse… Ja sellest hoolimata käiakse aeg-ajalt ilma tõsise hädatagi haiglas sunnitööst ja barakkide kärast puhkamas ning pikutamas.

Tegelikult on nende vanglaraamatutega selline kummaline asi, et istud siin oma mugavas maailmas, uksed aknad valla ja loed vabatahtlikult ning suure huviga, kuidas keegi elab kuskil räpases ja piiratud olus ning kirjeldab söögiaegu ja ning seda kuidas kuu tähtsündmus on kolm sitikat, kes trellide tagant nädalaste vahedega mööda jalutama juhtuvad jms. Aga mis teha, midagi köitvat on sellistes tehislikes ja minimalistlikes paralleeluniversumites, kus nii paljud iseenesest mõistetavad asjad omandavad uue väärtuse. See on natuke nagu selle leivakoorukesega Rootsi muinasjuttude raamatus, mis alati hirmsasti isu peale ajas, kui karjuspoiss seda terve päeva eineks näris. Selles mõttes on laagriraamatud sarnased Robinsoni tüüpi raamatute või erakluse või askeesiga – maailma napimaks ja lihtsamaks muutumine; igasuguste selliste vahetute asjade nagu söömine, või riided (raamatutest rääkimata) muutumine keskseks, kõikvõimalike tavaelus prügina kõrvale heidetavate asjade väärtuspotentsiaali avaldumine. Kasvõi juba tavaline igapäevane prügikott sisaldab üksjagu asju, mis üksikul saarel hinnas oleksid! Ja raamatutest ei maksa muidugi rääkidagi – ainus lubatud raamat on peategelasel piibel ja seegi pannakse pihta…

Dostojevski ise viibis Siberi vanglas 4 aastat, millele järgnes 6 aastat kohustuslikku sõjaväeteenistust eksiilis. Eks ikka sobimatute vaadete pärast see kõik. „Märkmeid surnud majast“ on aga esitatud kui lugu Aleksandr Gorjantšikovi nimelise aadlimehe kohtamisest ning oleks justkui kokku pandud tolle asjade seast leitud mälestustest, peaasjalikult kirjeldus vanglaelu esimesest aastaringist, koos üldisemate tähelepanekute ja olude kirjeldustega, sest kõiki vangistusaastaid kirjeldada muutuks asjatult üksluiseks. Raamatu lõpus on aga rida kommentaare, mis valgustavad ühe või teise tegelase prototüüpi ning ühe või teise asja põhinemist Dostojevski kogemustel. Arvata võib, et 4 aastat elu ahelais ei möödu jälge jätmata ei autorile ega tema teostele – „Kuritöö ja karistus“ nt on kirjutatud pärast seda. Vikipeediast sain veel teada, et Dostojevski läbielamised ei piirdunud mitte ainult vanglakaristusega, vaid tegelikult oli vangla veel see leebem variant võrreldes surmanuhtlusega, millest talle armu anti.
Inimese hingeelu ja selle arengut on raske mõõta mingi antud taseme järgi. Hariduski ei ole sel puhul mõõdupuuks. Mina olen esimesena valmis tunnistama, et ma olen kohanud kõige harimatumas, kõige madalamas keskkonnas nende kannatajate seas vägagi peene hingelise arengu nähtusi. Vanglas tuli sedagi ette, et sa tundsid mõnd inimest juba mitu aastat ja mõtlesid temast, et ta on elajas, aga mitte inimene, ning põlgasid teda. Ent äkki tuleb juhuslikult mingi palang, kus ta hing tahtmatult nähtavaks saab, ja siis alles näed tema rikkust, tundeküllust, südamesuurust, näed nii selget oma ja võõra kannatuse mõistmist, et sul avanevad silmad ning esimesel pilgul ei taha sa hästi seda uskudagi, mida sa nägid ja kuulsid. Kuid juhtub ka vastupidist: haridus elab teinekord kenasti koos säärase barbaarsusega, säärase küünilisusega, et sul hakkab vastik, ja ole sa kui tahes hea või eelarvamusteta, sa ei leia oma südames ei vabandust ega õigustust. (lk 283)

Kommentaare ei ole: