Autobiograafilisele
ainesele tuginev leidkäsikirja vormis jutustus elust Siberi vanglas 19. sajandi
keskpaiku. Pikk traditsioon neil Siberi vangilaagritel ja Siberisse saatmisel
üldisemalt, aga kuhu neid ebasoovitavaid isikuid ikka saata, kui mitte kuhugi pealinnast
kaugele ja mis siis võiks olla veel mugavamaks tagasopiks ja kolikambriks kui
mitte Siber oma maavarade, viljakate muldade ja kõvade pakastega. Kummalisel
kombel tundub 19. sajandi vangla inimlikum paik kui sada aastat hilisemad
Nõukogude vangilaagrid, mitte, et ma tegelikult seda laagrikirjandust nii
hirmus palju lugenud oleks, kuid „Üks päev Ivan Denissovitši elus“ oli
kahtlemata kaugel meelakkumisest. Teisalt, muidugi on kasvõi juba raamatu
pealkirigi kaugel vähimastki helgusest ja küllap veeretab Dostojevski juttu
lihtsalt kuidagi teistmoodi, vaadeldes inimtüüpe ning -suhteid ja kirjeldades
vanglasisest majandust, koos kõikvõimalike asjade meisterdamise ja
kõikvõimalike asjade salaja sissetoomisega. On ju veelka see veel aeg, kus
mängib rolli seisusevahe, nagu ta korduvalt ja korduvalt rõhutab. Alates
lihtrahvast vangidega kamraadistumise võimatusest ning lõpetades täiesti
iseeneslikult ja vabatahtlikult tekkiva teenimisega, kus justkui asjade
loomulikku korda jälgides tekib nii tasu eest eri ülesandeid täitev „ihuteener“
kui ka hetked, mil mingite toimingute juures toimub täiesti ootamatute inimeste
poolt täiesti ootamatu abistamine või siis etenduskunstides eksperdiks
tunnistamine. Viimaks võib lisada seda, et kuigi seaduse silmis on kõik juba
nagu võrdsed, siis isiklik kokkupuude ihunuhtlusega on aadlikule ikkagi märksa
haruldasem kui lihtrahvale.
Ning kõige
taustal keeb lõputu kapsasupp kroonutoidul olijatele, küpseb vangla leib, mis
olla maitsevgi ning raha eest saab lasta turult tuua rõngassaiu, teed, liha –
ühesõnaga omal toidul olla, pühade ajal linnarahva annetatud hea-parem aga
jagatakse kõigi vahel võrdselt suure iseenesestmõistetavusega. Küllap siit
tuleb ka see suurema inimlikkuse tunne, sest tegemist on ikkagi rohkem tavalise
vanglaga, lihtsalt koos ajastule kohase ihunuhtluse ja ahelatega ning olgugi
kroonusupp lahja, siis meeletut nälgimist ja leivakoorukese peitmist ei
kirjeldata, selle asemel on hoopis kannatlikud rahakogumised, et siis paar
päeva kõik see kõrist alla kallata, valvuritega saavutatud kokkulepped, mis
võimaldavad soovijail mõnikord harva slummi lõbuasutusigi külastada jne. Kuid tingimuste
elatavus on ikkagi suhteline, mis inimesel muud üle jääb kui harjuda millega
tahes, mida muuta ei anna – lakkamatult kõlisevad ahelad, millest ei päästa
raske haiguski, ainult surm või vabanemine aitavad siin, saunaski käiakse
ahelais ja riietumine on suisa uus kunst, mis ära õppida; lokkab kohutav
räpasus (see saunaskäik ei ole just väga sage sündmus) ja riiete lappimine ja
kulumine ja lõputud kirburünnakud ning hospidalivoodite lutikad – rääkimata
noist haiglamantlitest, mida iialgi ei pesta ja mis on läbi imbunud
kõikvõimalikest kehavedelikest ja mädast, kaetud rögakroobaga ning ihusoojuse
ja niiskuse toimel eriliselt jõledat lehka eritavad, ning haiglapalati
imetabaselt jõledast haisubuketist, mis saavutab kulminatsiooni öö varjus, mil
palatisse öise lukustuse ajaks kõigi edasilükkamata hädade tarbeks üks ämber
tuuakse… Ja sellest hoolimata käiakse aeg-ajalt ilma tõsise hädatagi haiglas
sunnitööst ja barakkide kärast puhkamas ning pikutamas.
Tegelikult on
nende vanglaraamatutega selline kummaline asi, et istud siin oma mugavas
maailmas, uksed aknad valla ja loed vabatahtlikult ning suure huviga, kuidas
keegi elab kuskil räpases ja piiratud olus ning kirjeldab söögiaegu ja ning
seda kuidas kuu tähtsündmus on kolm sitikat, kes trellide tagant nädalaste
vahedega mööda jalutama juhtuvad jms. Aga mis teha, midagi köitvat on sellistes
tehislikes ja minimalistlikes paralleeluniversumites, kus nii paljud iseenesest
mõistetavad asjad omandavad uue väärtuse. See on natuke nagu selle
leivakoorukesega Rootsi muinasjuttude raamatus, mis alati hirmsasti isu peale
ajas, kui karjuspoiss seda terve päeva eineks näris. Selles mõttes on
laagriraamatud sarnased Robinsoni tüüpi raamatute või erakluse või askeesiga –
maailma napimaks ja lihtsamaks muutumine; igasuguste selliste vahetute asjade
nagu söömine, või riided (raamatutest rääkimata) muutumine keskseks,
kõikvõimalike tavaelus prügina kõrvale heidetavate asjade väärtuspotentsiaali
avaldumine. Kasvõi juba tavaline igapäevane prügikott sisaldab üksjagu asju,
mis üksikul saarel hinnas oleksid! Ja raamatutest ei maksa muidugi rääkidagi –
ainus lubatud raamat on peategelasel piibel ja seegi pannakse pihta…
Dostojevski ise viibis Siberi vanglas 4 aastat, millele järgnes 6 aastat
kohustuslikku sõjaväeteenistust eksiilis. Eks ikka sobimatute vaadete pärast
see kõik. „Märkmeid surnud majast“ on aga esitatud kui lugu Aleksandr
Gorjantšikovi nimelise aadlimehe kohtamisest ning oleks justkui kokku pandud
tolle asjade seast leitud mälestustest, peaasjalikult kirjeldus vanglaelu
esimesest aastaringist, koos üldisemate tähelepanekute ja olude kirjeldustega,
sest kõiki vangistusaastaid kirjeldada muutuks asjatult üksluiseks. Raamatu
lõpus on aga rida kommentaare, mis valgustavad ühe või teise tegelase
prototüüpi ning ühe või teise asja põhinemist Dostojevski kogemustel. Arvata
võib, et 4 aastat elu ahelais ei möödu jälge jätmata ei autorile ega tema
teostele – „Kuritöö ja karistus“ nt on kirjutatud pärast seda. Vikipeediast
sain veel teada, et Dostojevski läbielamised ei piirdunud mitte ainult
vanglakaristusega, vaid tegelikult oli vangla veel see leebem variant võrreldes
surmanuhtlusega, millest talle armu anti.
Inimese hingeelu ja selle arengut on raske mõõta mingi antud taseme järgi.
Hariduski ei ole sel puhul mõõdupuuks. Mina olen esimesena valmis tunnistama,
et ma olen kohanud kõige harimatumas, kõige madalamas keskkonnas nende
kannatajate seas vägagi peene hingelise arengu nähtusi. Vanglas tuli sedagi
ette, et sa tundsid mõnd inimest juba mitu aastat ja mõtlesid temast, et ta on
elajas, aga mitte inimene, ning põlgasid teda. Ent äkki tuleb juhuslikult mingi
palang, kus ta hing tahtmatult nähtavaks saab, ja siis alles näed tema rikkust,
tundeküllust, südamesuurust, näed nii selget oma ja võõra kannatuse mõistmist,
et sul avanevad silmad ning esimesel pilgul ei taha sa hästi seda uskudagi,
mida sa nägid ja kuulsid. Kuid juhtub ka vastupidist: haridus elab teinekord
kenasti koos säärase barbaarsusega, säärase küünilisusega, et sul hakkab
vastik, ja ole sa kui tahes hea või eelarvamusteta, sa ei leia oma südames ei
vabandust ega õigustust. (lk 283)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar