23 november, 2022

Eric-Emmanuel Schmitt - Oscar ja Roosamamma

Tegelikult on antud raamat tore ses mõttes, et ta ei ole liiga paks ja ometi on tema sisse pandud päris kenad elu mõtte kohta käivad mõtteterad. Ikka palju selliseid.
Süžee on samuti aus. Ei toimu leukeemiahaige poisi maagilist tervenemist vms, ent samas juhtub kümnekonna viimase elupäeva kohta palju asju ning neile on isegi üpris talutav põhjendus loodud.

Aga samas on raamatu puudus sama kui pluss: "Oscar ja Roosamamma" on õhuke raamat, kuhu on topitud nii palju sügavaid mõtteid, kui mahub. Kõik juhtub sedasi, et inimestel õnnestub öelda ja mõelda õigeid asju. Elu, surm, usk ja jumal on nii keerulised ja laiad mõisted, et nende kohta on juba kirjutatud ja kirjutatakse veel ja veel ja veel, inimesed ei ütle ja ei mõtle sageli Neid Õigeid asju, aga ometi tundub see raamat nagu mingi adekvaatne vastus kõigele.

Miks lapsed peavad surema, miks kannatused on, mismoodi leppida surmaga, mismoodi elada ...

On korraga meeldiv ja samas ebameeldiv, sest isegi kui ma muidu võiksin uskuda, et need ongi Teh Vastused, ma lihtsalt ei usalda ühtegi inimest nii palju, et tema vastuseid ammendavaks pidada. Kui elul oleksid lihtsad vastused, mis mõte üldse elada oleks?!

Aga noh ... halb see raamat kindlasti ka ei ole.

Ütleme ... on tore, et on olemas üks vastuseid täis raamat, mida võiks isegi ise surmahaige laps lugeda ja rahuldatud olla?

Kommentaare ei ole: