Lapsena oli see raamat mu suur lemmik, sest seal oli kõik tähtis olemas: koer, lapsed, kriminaalid, mure koera pärast (nii on kohe palju ehedam) ning peategelane on kompetentne. Lapsena ma muidugi oleksin seda teisiti sõnastanud, ent idee on sama - Olav ei ole mingi lollakas hädapädakas, kes rasketes olukordades midagi ei tee - ta on tegutseja ning sealjuures üldse mitte halb. Tema ideed kannavad.
Nüüd on lisandunud plussid.
1. kadunud maailma meenutamine. Kunagi oli tõesti sinine Moškvitš äss värk autota inimestega, keda oli enamus, võrreldes. Tallinn paistis imelise suurlinnana, kus oli lõbustuspark. See lõbustuspark oli isegi minu, Tallinna lapse jaoks jabur värk. Inimesed maksid sularahaga ja kui millekski koguti, seisis see raha neil kodus. Söödi hapkapsasuppi, praekartuleid ja pannkoogid olid 12-aastase meelest vinged, suur asi, et neid tehti.
2. Olavi sisekõne ja unistamised tulid väga tuttavad ette. Jah, ma mõtlesin lapsena samamoodi.
3. Kriminaalid on nii usutavalt pisikesed kaabakad, mitte ei ürita mingeid rahvusvahelisi spioonivärke teha või panka tühjaks varastada vms - varastataksegi kooli grammofon ja ametlik pitsat.
Ja miinused.
Esiteks: muidu on koera kujutatud usutavalt, päris koer - ja siis emane koer otsib puud, mille najale jalga tõsta. Mul on emane koer, ma tean, kuidas nad pissivad. Ta isegi kergitab sageli tagajalga (kuigi mitte nii kõrgele kui isased), aga mingid puud või postid huvitavad teda ainult niipalju, et sinna on teised pissinud, huvitav on nuusutada.
Teiseks oli peategelasele mittemeeldiv tüdruk kujutatud nii negatiivselt, et väga raske on oletada, et tegelikult on ta tore inimene, kellele lähevad korda ka muud asjad kui jugoslaavia kingad ja lõhnaõli Böt-možet. Küll aga toimus sujuv koduvägivalla normaliseerimine - Madise isa oli kirjeldatud palju leebemalt kui Truutat: muidu maru mees, ainult purjuspäi ajab naist harjavarrega taga ja varastab tema tagant raha, et aga rohkem juua. No selline pisiasi - peamiselt mõjutab Madist isa käitumise tulemustest see, et kodus pole raha ja ta ei saa muidu vahel kõhtu täis kui koolis.
Kokku: ma arvasin, et see on tore noortekas, aga ikka pigem lasteraamat. Ja nüüdseks nii ajalooline, et sellest maailmast lugeda on nagu "Kevadet" lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar