Viimasel ajal Loomingut lugedes olen avastanud, et on täiesti olemas eesti vanadusproosa, kus siis autorid saavad kõiksugu minevikule (no kadunud eesti ja nõukogude aeg) uuesti pilku heita, seda mingist omast vaatepunktist avada. Nii on selle teksti peategelane üheksakümnendates vanaproua, kes on terve elu elanud Kalamajas. Pole sealt ära tahtnud ega pole teda ka ära viidud või välja petetud. Ja nüüdki ootab ta pigem jalad ees lahkumist, mitte mõnd vanadekodu vms.
Aga milline proua elu, eks. Kasvatajaks tädi, Juhan Sütiste lesk: Sütiste jõudis enne arreteerimist surra, sellest siis lese tollane võrdlemisi kõrge ühiskondlik positsioon. Mille tõttu siis omamoodi “eestiaegse” tädi kujunemine - kohvikud ja teater ja näitused ja raamatud. Enam vist selliseid tädisid elus pole? Autor kujutab siis selle vane naise omamoodi teadvusvoolu, kokkuvõtet elust, mingid mälestused ikka korduvad, vist üsna muutumatult.
Vanadusproosat siis varem lugenud: Imre Siil, Priit Uring, Juta Kivimäe, Toomas Haug. Kui pooled neist tekstidest on mitmel põhjusel masendavad, siis see tekst pigem ikka positiivsemas pooles, vähemalt vormiltki. Aga mingi imelik või kahtlane vaib selle vanadusproosaga kaasneb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar