Lühike lugu Vahtkonna sellest ajast, kui sellega on äsja ühinenud Porgand. Ja noh, korravalve pole enam kunagi endine, eksole.
Colon ja Nobbs leiavad surnu, kes on ilmselgelt mõrvatud, aga niimoodi kahtlaselt - haavu oleks justkui liialt eri sorti, ja mis veel üllatavam, tapetul on senini taskud peenraha täis. Colon on veendunud, et sellest juhtumist tuleb Vimesile ausalt rääkida (ikkagi uued ajad). Vimesile peagi selgub, et omakorda on hakanud juhtumit uurima Porgand.
Porgand otsib üles linna haigeima mehe - et kohtuda Surmaga ja talle esitada paar küsimust. Peale seda vestlust avastab Surm, et ta on esimest korda aidanud korrakaitset, aga kuidas ta õieti aitas, seda ta küll ei mõista. Küll aga sai Porgand idee.
Üpris lühike lugu, mille peamiseks võluks on kohtumine Vahtkonna varasema koosseisuga - enne kui sinna tulid kõiksugu olendid trollidest pöialpoisteni. Ja noh, eks siis eelkõige naudime Porgandit tuntud headuses. Loo pealkiri … sellest võinuks Pratchett romaanigi kirjutada, aga kas just 20. sajandi modernsem teatritegemine oleks teda inspireerinud (kuivõrd “Õed nõiduses” (mille kohta peaks peagi postituse tegema) puhul oli ta juba ette võtnud Shakespeare’i loome kasutamise).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar