Ülikiitvaid.
Neid, mis imestavad, et miks üks tavaline raamat nii kiidetud on.
Otse negatiivseid pole lugema juhtunud, küll aga neid, mis mu kulmud pealaele venitavad ja kuidas lugeja nii mööda aru on saanud?
Mitte et ma ise alati kõigest õigesti aru saaksin.
Aga no ... ilmselget väljaütlemist enamasti ikka suudan õiges suunas tõlgendada.
Struktuurilt on raamat kuhi jutte erinevate naiste - kõik värvilised või vähemalt värviliste juurtega, isegi kui nad ise seda ei tea - elust ja kõik need naised on väga erinevad. Mulle pakkus suurt sisemist rõõmu neid erinevusi jälgida, ent ilmselt häälestas mind raamatu suhtes väga positiivselt esimene naine, kellest juttu tuli: Amma.
Sest ma leidsin endas temaga nii palju sarnasusi ja see oli rõõmus äratundmine, sest üldiselt selliseid inimesi raamatutes väga ei kirjeldata.
Jah, jah, ta on ka lesbi ja polüamoorne ja pikki aastaid meeldis talle üldse ainult lühikesi või ülilühikesi suhteid pidada, mida mina ühtegi ei ole ega tee, aga inimest ei määra ometi ära tema seksuaalsus. Seksuaalsus on pisiasi-pisiasi, detail, muudab tegelase inimlikumaks, ent tema üdi on ometi hoopis mujal.
See on minu meelest väga oluline asi, millest Evaristo kirjutab ja millest mõned arvustajad aru pole saanud. Issake, kväärkultuurist on teoses nii palju juttu, nii paljud tegelased on lesbid ja bid ja üks koguni mittebinaarne, see on kväärkultuuriline raamat.
Issand-issand, emake maa, miks te seksi nii tähtsaks peate? Inimene on inimene, ükskõik kellega ta seksib, taevake! See raamat on ka sellest, muuhulgas. Seks on üks inimene olemise juurde käiv tegevus ja iha on muidugi põnev, aga seks ei defineeri meid. Annab nüansi, võibolla isegi tugeva nüansi, aga EI defineeri.
Milline arusaam värvib minu enda arvustuselugemiskogemusi päris tugevalt. Sest päris mitmes - ka siinkohal linkimata Goodreadsi arvustustes - muljetuses on esikohal see, kes kellega magab ja kui palju see ta õnnelikuks teeb. Esines ka kaebus, et monogaamset õnneliku heteroseksuaalset eluaegset suhet ei olegi kirjeldatud, taevake, autor ikka ei mõista elu. (Muide, tegelikult on, lihtsalt osad tegelased surevad noorelt.)
Olgu, nüüd ma olen piisavalt hädaldanud, kuidas inimesed raamatut valesti loevad, tagasi raamatu enda juurde.
Erinevad lood erinevatest inimestest erinevatel aegadel erinevates kohtades. Enamasti naised, üks mittebinaar. Side Inglismaaga on kõigil, ent erinev ja kogemused sellega sama erinevad nagu ... noh, nagu Eestigagi.
Ei ole ühte Inglismaad, mis annaks sarnase kogemuse. On palju erinevaid Inglismaid ka kõrvalkorterites - kuigi konkreetselt naabreid mulle tegelaste hulgast meelde ei tule. Mis ei tähenda, et mingil hetkel keegid ei võinud naabrid olla.
Lugusid on palju. Iga loo sees on mingid kokkupuutepunktid teistega, mõned kaugemad, mõned oluliste või vähemoluliste kõrvaltegelaste tasemel, aga mingil moel on kõik kõigiga ja kõigega seotud.
Ja on KÕIKE. Rõõmu ja edu, läbi meeletu töö natukese tasu saamist, sünde ja surma, vägistamisi ja seksuaalseid plahvatusi, abistamist ja abi saamist, varastamist ja korravalvet, arusaamist ja üldse mitte mõistmist läbi aastakümnete ja lõpuni välja, suurt plaani, kaugplaane, mis muutuvad lähiplaaniks algul täiesti suvalisena tunduvast näost, ja seda kõike oli vähemalt minul küll väga põnev jälgida.
Kohtumõistmist ei olnud. Mõistmist oli palju.
Oli sõdalasi, oli malbekesi, kes muutuvad sõdalasteks, oli malbekesi, kes jäidki malbekesteks, oli töönaisi, oli ma-teen-mida-iganes-kuni-see-tööna-ei-tundu naisi, ühe lausega: naised on inimesed.
Inimesed on erinevad.
Mulle tegi selle lugemine suurt rõõmu.
Aa, et kogu raamat on proosaluule vormis, tuleks vist ka ära mainida.
Mind ei kõigutanud see mingit muud pidi, kui et hea oli lugeda teksti, mis elab tekstina, mitte ei ole koostatud "nagu peab".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar