Lugu noorest naisest, kel pole meestega just lööki. Ta pole õieti kiiksu, mis teda meeste puhul hurmaks - nagu ta õel Amyl, kelle ajavad kihevile jehoova tunnistajad. Ja kui õde uurib, millal ta õieti kellegagi magas, siis peategelase umbmäärase vastuse peale kamandatakse ta järgmiseks laupäevaks õe juurde, et üheskoos võtta vastu jehoova tunnistajaid. Peategelane tahaks küll sellest jamast loobuda, aga eks siis järgmisel laupäeval maandubki veinipudeliga õe juurde.
Peagi ilmuvad ukse taha kaks puhast ja hästi lõhnavat noormeest, kes soovivad jumalast rääkida ning õe juhatusel hakatakse teineteisega tutvuma; õde valib endale ühe neist ning õhtu edenedes kaob sellega magamistuppa. Järelejäänud Adam pole just meelepärane partii, aga eks soostub temagi seksima. Mis pole just märkimisväärse tulemusega, ent ajab asja ära. Seksijärgne jutt pole Adamile just meelepärane (sest peategelane tunnistab, et tal on jumalast ükskõik) ning mees toonitab, kuidas usuga kaasaskäiv erutus on palju parem kui seks, ja siis lahkub, sest ei suuda kannatada seda meie peategelast.
Keda aga jääb järgnevatel päevadel see usuerutuse (“buzz”) kirjeldus painama ning ta liitub jehoova tunnistajatega. Ja tõepoolest, on erutav näha nende inimeste nägusid, kelle uste taga ta nüüd koos Adamiga käivad. See kohkumus, tüdimus või viha.
Ja jutt veereb veel edasi. Tõepoolest, jehoova tunnistajad pole enam minu silmis tüütused, nad on … kiiksuga. Lahedalt haige jutt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar