See juhtus jälle!
Mahkrat lugedes olen korduvalt kogenud, kuidas loo algus tundub igav ja tavapärane - ent siis keerab ta alguses öeldule vinte peale ja sisse, annab rohkem ja rohkem detaile ning korraga on igava tavapärasuse asemel lugejal ees kui mitte ennenägematu, siis vähemalt väga harva nähtav imeline pildike.
Olin selleks "Musta venda" lugema hakates valmis, meenutasin endale, et kui algus ei meeldi, oota veidi ... aga seekord meeldis algus mulle hirmsasti. Esimene lehekülg ja ma olin väga konksu otsas, et mis toimub, kuidas, kes ... ja siis tuli pettumus.
Tagaigatsetud Turesta pole mitte vana õpetaja või sõber või isegi valitseja, see on naine?! Kallim-naine?! Oh taevas, milline tüütu klišee ...
Ja 25 lk hiljem olin muidugi täiesti haaratud. Sest klišeel on nii palju nukke, mitteinimesed on nii lahedalt tehtud - selle kahehingeliste rassi eest võiks auhinna anda, - nii palju on teistmoodi, kui "tavalises" raamatus, et ka tuttavate klišeedega mängimine on põnev ja kaasakiskuv.
Isegi Turesta inimesena hakkas meeldima ... ja siis tegi Mahkra veel korra Mahkrat.
Lugu läks natu rabedaks. Olid intensiivsed stseenid, mis samas päris nii intensiivsetena välja ei tulnud, kui vist pidanuks, ja veel kahe tosina lehekülje järel pöörati kõik tõed mitte ainult tagurpidi, vaid ka pahupidi.
S.t. ma pidanuksin ju selleks valmis olema olnud. Mahkra ju. See on tema tüüpiline loostruktuur, et protagonist osutub pahaks.
Vist. Ma tegelikult ei ole teda nii palju lugenud, et kindel olla. Lihtsalt nende asjade põhjal, mida olen, on "tüüpiline".
Seekord osutub peategelane hulluks. Kõige hullemaks.
Aga ma ei olnud valmis. Autor üllatas mind taas.
Kas selle väljakirjutamine on lugemisrõõmu rikkumine?
Samas ma ei saa sellest loost teistmoodi kirjutada. Sest just see struktuur, et mida ja kuidas peategelasest näidatakse, on kandev.
Ma isegi ei tea, kas see lugu meeldib mulle või ei.
Väga Mahkra igatahes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar