Simone Heller - When We Were Starless (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu siis olenditest, kes elavad mingis postapokalüptilises maailmas, kus ellujäämiseks tuleb leida erinevat tehnikakola. Need olendid … sünnivad munadest, neil on sabad ja erinevalt arenenud jäsemed, aga käituvad suhteliselt inimlaadselt. Muuhulgas on selles maailmas vaimud, millest tasub eemale hoida, ja erinevad kiskjad, mis jahivad olendite kogukondi.

Loo peategelane on tee-otsija (või luuraja), eriliste võimetega olend, kelle ülesandeks on otsida ümbruskonnast anomaaliaid ja vajadusel ohtude eest hoiatada. Ta satub ühte suurde kuplisse, kus tunneb millegi kohalolu - ja see on kardetud vaim: mis on aga üsna sõbralik ja tahab õpetada olendit. Mis tekitab olendis huvi … kuni tema kogukond avastab ta koos vaimuga, siis puhkeb paanika. Aga see on vaid hädade algus.

Millegipärast arvasin esimeste lehekülgede lugemisel, et tegu mõne põlvkonnalaeva ärakeeramise  looga - et kõik need mõistatuslikud tehnika jäänused ja tähtedest ilmajäämine ja eri tasandid. Aga samas muidugi, kuidas sellega õieti sobituks munast põlvnemine ja sabad ja muu selline. Et siis, lugu planeedist, aga mis ei pruugi üleüldse olla Maa (või noh, kui evolutsioon oleks kulgenud teisiti, eks ole (sauruste põlvkonnalaev!)). Päris painajalik tekst, aga kuidagi … mitte nii Teistsugune.