Idamaine lugu maailma loomisest, või õigemini mälestused sellest, mis on kandunud läbi aegade tänapäeva.
Loo jutustaja on pakistani juurtega ameerika noormees, kes on oma Pakistanis sündinud vanaisalt kuulnud igasuguseid lugusid tema noorpõlvest - muuhulgas siis Lahores elanud printsessist, kelle suguvõsa oli kaotanud oma valdused Briti impeeriumile ja kes oli nüüd nii vaene, et pidas teemaja. Aga jutud käisid, et selle teemaja ees kasvaval eukalüptipuus peitus džinn, kes kaitses printsessi. Vanaisa, kes tollal oli noor poisike ja külastas seda teemaja, tahtis sellest olendist rohkem teada. Ja teada ta sai.
Lugu ongi sellest, kuidas peategelasele ei anna rahu need lapsepõlves kuuldud jutud - pealegi, kui ta avastab vanaisa surma järel ta päeviku, siis selgub, et vanaisa jättis nii mõndagi rääkimata; õigupoolest pea kõik. Saladus näib nii rahutukstegev, et peategelane on valmis maha jätma oma armastatu ja sõidab esmakordselt Lahoresse, otsima midagi, mida vanaisa võis sinna aastakümneid tagasi jätta. Iseasi, kas see just kedagi õnnelikumaks teeb.
Jutustuse või koguni lühiromaani mõõtu tekst on kirjutatud päris paeluvalt - üheltpoolt peategelase 21. sajandi olud Ameerikas ja Pakistanis, teiselt poolt vanaisa rännakud alates 1950. aastatest. Ja siis muidugi see mütoloogia aegade algusest; kui koraanipärane see olla võib, ei oska küll kuidagi kommenteerida. Igal juhul, päris põnevalt koostatud põnevuslugu, ja eks ole siin oma osa ka eksootikal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar