Endine standupkoomik kirjutab ulmekrimkasid ohtra huumori ja võigaste detailidega.
S.t. see ei ole raamatu sisu, vaid kirjeldus. Autor on endine stand-up-koomik. Raamat on enam-vähem ulmekrimka, aga väga huumoriküllane. Lisaks on meeldiv näha, kuidas kirjeldatud maailmas, maailmas, mis võiks olla meile päriselust igati tuttav, on kõik normaalsused normaalsed.
Naisinimesed on täisväärtuslikud inimesed, omavahel sama erinevad kui mehed. On esindatud, ent mitte abusrdselt rõhutatud igasugu nahavärvid ja seksuaalsused - siin raamatus, muuseas, tegutseb ka neljavärvilise näoga isik. Keegi ei ole vähem inimlik isik seepärast, et ta on paks, neitsi või koristaja, haiseb või on loll ning ülbe.
Ok, teatud rahulolematust on märgata meeste suhtes, kes vanguvad piiri peal, kust ühel pool on seksuaalkurjategijad ja teisel mitte kurjategijad, vaid lihtsalt mölakad, aga see on mulle kui lugejale väga arusaadav rahulolematus.
Ok, teatud rahulolematust on märgata meeste suhtes, kes vanguvad piiri peal, kust ühel pool on seksuaalkurjategijad ja teisel mitte kurjategijad, vaid lihtsalt mölakad, aga see on mulle kui lugejale väga arusaadav rahulolematus.
Aa, raamatu sisu?
Sisu on, et igal pool ilmuvad välja vampiiritunnustega isikud, aga kõik teavad (võlurid, kohajumalad, koeraks muutunud inimesed, Kummaliste Uudiste töötajad, Rajajad, KÕIK), et vampiire pole olemas.
Mis toimub?
Miks toimub?
Kas seda saab peatada?
Kuidas?
Sisu on, et igal pool ilmuvad välja vampiiritunnustega isikud, aga kõik teavad (võlurid, kohajumalad, koeraks muutunud inimesed, Kummaliste Uudiste töötajad, Rajajad, KÕIK), et vampiire pole olemas.
Mis toimub?
Miks toimub?
Kas seda saab peatada?
Kuidas?
Pean tunnistama, et mulle meeldis peaaegu kogu raamat ja peaaegu kõik liinid. Ahastuses kollane ajakirjanik. Peaaegu normaalse baarina näiva pealispinna tegutsevad suured maagilise jõuga sõdalased. Altari ette jäetud neiu. Endine politseinik ja tema poeg. Maagiliste juhtumitega tegelev politsenik. Cog ja koer Zeek. Kummalise Sõnumite töötajad. Isegi Hannah, peatoimetaja abi, kes oli vbla natuke liiiiiiiiiga nunnu ja vanilje, oli ikkagi sümpaatne.
Aga see osa, mis tegeles ahnete ülbete inimestest meedia- ja kohtinguäppide hiidudega, jäi lahjaks. Ehitati üles suure teemana ja lõpuks selgus, et aa, üks firma asutajatest-omanikest on päris jobu ja teine tahab seda varjata. Nagu - me juba teadsime, et nad on ebameeldivad inimesed. Keegi ei saa niisugust firmat üles ehitatud, olemata vähemalt 70% mölakas. Kuid suur paljastus ja draama lõpus mitte ei andnud mulle: "Kõik on veel hullem, kui ma arvasin!" vaid "Aaa. Oot, teoreetiliselt võib ta siis ikkagi suht moraalne inimene olla muidu isegi? Issake. Seda ma küll ei oodanud."
Muidu: tore raamat. Selline, mis ununeb kähku, ent käsilolemise ajal pakub meeldivalt pingelist meelelahutust ning ei solva lugeja intelligentsi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar