Rich Larson - Meat and Salt and Sparks (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Kui üldiselt Larsoni tekstid ei tekita minus ootusärevust, siis see lugu on küll päris hea. 

Tegevus leiab aset 21. sajandi teisel poolel, kus politseiuurijana töötab kõiksugu eksperimente läbi elanud šimpans Cu - mis on igati erakordne ka lähitulevikus. Cu on oma politseinikust partneriga ühenduses liidese kaudu, enamasti on ta oma spetsiaalses kodus (sest inimeste tähelepanu on häiriv ja soovimatu) ja läbi partneri “silmade” analüüsib inimeste käitumist - sest šimpans näeb asju teisiti kui inimesed.

Nende praegune juhtum on inimesega, kes tappis lihtsalt ära ühe tänaval vastutulnud võhivõõra, justkui käskluse peale. On teatud liiki inimesi, kes on lasknud end ühendada mõne teise inimese külge ning täidavad nende soove, vabatahtlikult. Ka mõrvarist naine on selline, aga kes teda õieti juhendas, seda ei suudeta muidugi välja uurida. Cu asub lähemalt uurima mõrvatu isikut, kes osutub hoopiski kellekski muuks kui dokumentides kirjas - ta teab teda. Seepeale saab šimpans salapärase sõnumi.

Siin loos on muuhulgas kujutatud tehisaru tegemisi, mis on ehk 2018. aasta reaaliates, nüüd vist nii … lahjalt ei kujutataks. Aga jah, seekord on Larsoni ulmetekstimasin päris põnevalt kokku kirjutanud (ja mitte nii mahuka tekstina!). Ja see peategelane ise ja tema tegemine ja need valikud ja reaalsus, mis teda teksti lõpus tervitavad.

Loos on ka väike ulme-estonica:

“Cu was specific with the contractors about leaving the rafters exposed. She’s added to them since, welding in more polymer cables and struts of wood, a criss-crossed webbing that spans the vaulted ceiling like a canopy. The design consultant, an excitable architect from Estonia, suggested artificial trees sprouting hydroponic moss. But Cu has no use for green things. She grew up to dull gray and antiseptic white.” (lk 416)