Kui esmatutvus autori jutuloomega oli üsna nadi, siis see tekst on hulga loetavam. Eks algul on umbusku, aga siis võtab loodud maailma õõv endasse.
Peategelane elab muistse Britannia aladel ning on õpetatud sõdalaseks - selliseks, kes ülesannete täitmiseks üksi rändab metsikumatel aladel. Ühel järjekordsel “missioonil” näeb ta aga soos veidrat koletist - mingil moel justkui tagajalgadel seisev, aga samas on külgedel veel jalgu … ja noh, ilmselge tapamasin.
Ta jutustab sellest nähtud õudusest kuninga õukonnas ja muidugi on tulipäid, kes tahavad seda tappa ja nii nime teha. Järgmine päev lähebki seltskond teele ja naaseb neist käputäis - ellujäänud on kogetust šokis. Kahjuks on üks tapetutest naaberkuninga pärija ning peagi saabubki see kuningas nõudma kahjutasu - ja selleks just sama ala, kus kohati koletist. Milleks talle see väärtusetu ja viljatu soomaa, kus pole võimalik midagi kasvatada? Ja miks seda talle õieti loovutada ei taheta? Igal juhul, siiski loovutatakse see soourgas kahjutasuks ja lisaks peab peategelane tema õukonda minema - või noh, õigupoolest saadetakse sinna sooalale elama. Oh õudust.
Eks selline jube koletis tuletas mulle meelde filmi “Predator” … aga et selline tulnukas oleks varakeskaegses olustikus (nojah, tegelikult see pole niivõrd tulnukas, kui …).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar