Manfred Kalmsten - Igavese talve piiril (Elekter meie vahel, 2025)

 

Kalmsteni varane erootika, ilmunud juba 2018. aastal Reaktori erinumbris Erektor. Eks seda tõesti lühikest teksti kogedes tekib paar mõtteuiukest.

Lugemist alustades mõtlesin, et ehk on tegu “Nukitsamehe” täiskasvanute uusversiooniga - jubeda sarvilise jõnglase asemel tuleb metsast korraks tsivilisatsiooni rüppe hoopiski üks imekaunis ja külm metslasnaine, kelle minajutustaja oma majja viib, et vastastikusel nõusolekul ühiselt ühtida. Või siis … ehk mingi äraspidine versioon “Lumekuningannast”? Mets on piir, minategelane ei saa sinna minna (soerdid ja muud olendid ei saa niisamuti metsast / metsikust väljuda), aga naine kasutab lihtinimest oma vajaduste tarvis.

Või no kas tõesti siis mingi haldjalugu.

Et seksuaalakti on kirjeldatud üsna selgelt, tekib muidugi küsimus, kuidas see peaks olema füsioloogiliselt võimalik, kuivõrd naine on selline … läbinisti külm (või siis jääb libesti vms kasutus lihtsalt mainimata). Et noh, arvatavalt peaks just mehest peategelane kogema füüsilist piina nende intiimsemate tegevuste käigus (või äkki ongi tegu masohhismi kirjeldusega? Hetkeks on kirjeldus “trummeldavatest veretilkadest”). Ja noh, mida sa õieti higistad, kui su naha vastu hõõrdub üpris jäine keha (raudne tervis peab olema!).

Et siis lühike ja meelas tekst, mille üle ei võigi arutlema jääda.

ulmekirjanduse baas