Oskar Luts – Nukitsamees (1973)

Eksisid kord maasikakorjamisel õde-venda paksu metsa ära – kunagi pole eksinud, aga näe, seekord ei leia kuidagi koduteed, muudkui jõutakse ringiga ühe pahaendelise kivimüraka juurde tagasi. Tuleb pimedus ja hirmunud lastel jaks otsas, vaja puhata ja valget aega oodata, vajutakse puu alla külili. Öökull huikab pahaendeliselt, siiski saab mõne aja magada. Üks hetk päästab tähelepanelik poiss pesast välja kukkunud linnupojukese kulli käest, järgmine hetk äratab poisi aga vanamoor, kes lubab nad koju saata. Kahtlane vanamutt, kuri ja sellist moori pole lapsed varem näinud – miks küll vanemad sellise eide lastele järele saatsid? Ning kodu asemel viib ta hirmunud lapsed hoopis tundmatusse räämas metsatallu, kus sunnib neid tööle – või vanamoori kaks mühaklikku poega söövad lapsed ära. Vend teeb erinevaid õuetöid, õde aga hoiab metsamoori kolmandat last, kes on üpris inetu ja tüütu isend. Põgeneda ei õnnestu, kas vanamoor ärgas või öösiti luusivad maja ümber kurjalt lõugu lõksutavad soed.

Siis aga ühel päeval lendab poisi juurde väike linnuke ja hakkab talle siristama. Poiss avastab, et mõistab linnukeelt! Tegemist selle sulelisega, kelle pojukese poiss saatuslikul ööl kulli käest päästis ja nüüd pakub linnuke lastele põgenemisplaani – metsamoori pojad tulevad kohe koju sooviga maa alt leitud rahapada kätte saada, ent selleks on vaja metsamoori tarku sõnu. Poiss leiab, et linnu plaan on okei. Peagi kargavadki metsamoori mühakad õuele ja rahamaias majarahvas kaob robinal metsa. Vend tõttab tuppa õe juurde ning õhutab teda otsustavale põgenemisele. Õde on enamvähem nõus, aga mida teha selle üpris inetu ja tüütu isendiga (keda kutsutakse Nukitsameheks), väikest last ei saa omapäi jätta, juhtub äkki õnnetus. Ärevil linnuke siristab aknal, et lapsed kiirustaksid otsustamisega, metsarahvas peagi tagasi! Ja õde-venda võtavadki metsamoori noorima jõnglase endiga kaasa, lind juhatab nad sinka-vonka metsaveerele, oskuslikult vältides neid taga ajavaid metsarahvast.

Lapsed jõuavad koju, vanemad ja vanaisa väga rõõmustavad neid nähes, samas võõrastavad seda kaasatoodud inetut ja tüütut isendit. Ent ajapikku, kuude möödudes ja metsikuste taandudes, tuleb sellelegi miskisugune inimnägu pähe ja Nukitsamehest saab Ants.