Siis aga ühel päeval lendab poisi
juurde väike linnuke ja hakkab talle siristama. Poiss avastab, et
mõistab linnukeelt! Tegemist selle sulelisega, kelle pojukese poiss
saatuslikul ööl kulli käest päästis ja nüüd pakub linnuke
lastele põgenemisplaani – metsamoori pojad tulevad kohe koju
sooviga maa alt leitud rahapada kätte saada, ent selleks on vaja
metsamoori tarku sõnu. Poiss leiab, et linnu plaan on okei. Peagi
kargavadki metsamoori mühakad õuele ja rahamaias majarahvas kaob
robinal metsa. Vend tõttab tuppa õe juurde ning õhutab teda
otsustavale põgenemisele. Õde on enamvähem nõus, aga mida teha
selle üpris inetu ja tüütu isendiga (keda kutsutakse
Nukitsameheks), väikest last ei saa omapäi jätta, juhtub äkki
õnnetus. Ärevil linnuke siristab aknal, et lapsed kiirustaksid
otsustamisega, metsarahvas peagi tagasi! Ja õde-venda võtavadki
metsamoori noorima jõnglase endiga kaasa, lind juhatab nad
sinka-vonka metsaveerele, oskuslikult vältides neid taga ajavaid
metsarahvast.
Lapsed jõuavad koju, vanemad ja
vanaisa väga rõõmustavad neid nähes, samas võõrastavad seda
kaasatoodud inetut ja tüütut isendit. Ent ajapikku, kuude möödudes
ja metsikuste taandudes, tuleb sellelegi miskisugune inimnägu pähe
ja Nukitsamehest saab Ants.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar