Tekst, mis ühendaks endas justkui olmerealismi ja sotsrealismi - ühelt poolt siis noore naise valik, kas abielluda või mitte töölisnoorukiga, kes on üsna kiindunud temasse ja kes samas vajab suurema korteri saamiseks abiellumist (sest üksikule inimesele ei anta kolmetoalist korterit). Sellised nõukogude olme küsimused on siis teksti esimeses pooles.
Teises pooles süüvib autor aga peategelasest neiu minevikku - kuidas ta vanemad said eri põhjustel surma Teises maailmasõjas (lugu algselt ilmunud 1968. aastal) ning tüdrukut kasvatasid üles tema emapoolsed vanavanemad, kellest nüüdseks elus vanaema, kel oma tütretütrele kõrged ootused … aga kes pole just suurte ambitsioonidega neiu ning peale keskkooli keskpärast lõpetamist töötab kuskil kontoris ökonomistina. Ja oma vanemaid ta õieti ei mäletagi, ning vanaema pole just kõige sõbralikum oma kadunud väimehe asjus (liialt tavaline mees tema tütre jaoks). Ühesõnaga, peategelane pole just kõige eeskujulikum nooruk.
Sellelt autorilt polegi varem midagi lugenud ja eks ta paistab üks oma ajastu nähe olevat, mis loomulikult nüüdseks unustusse vajunud. Nii lühikese teksti põhjal ei oska küll kuidagi öelda, kas võiks midagi veel lugeda, kuid vaevalt et niisama kätte satub. Eks veider mõelda, et kui sellesse antoloogiasse valisid autorid ise ühe teksti, siis Ilus valis selle enda iseloomustamiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar