Vast ehk fantaasiavalda liigituv lugu kirjanikust, kes hingevalu leevendamiseks hakkab endale pasjanssi laduma. Aga see tegevus haarab teda sedavõrd enda võimusesse, et pasjansi ladumisest saab naisele suur kirg, kõik muu argine või töine vaid segab ta kaardiladumist.
Viimaks jõuab naine sellise piirini, et ta otsustab kaardid põletada ja endale kuuli pähe lasta. Kuid enne kaartide ahju viskamist … ilmub kaardipakist kuningas, potikuningas. Milline mees! Kahjuks avastab naine peagi, et tegu on vanatühjaga. “Potikuningas” jutustab, kuidas enda valdusse hingi saab ja milleks see vajalik on. Peategelane sellest perspektiivist just ei vaimustu.
Et siis tekst, mis võiks üles kutsuda normaalsele eluviisile, hoiduma ebaloomulikust või ennast ja teisi kahjustavast käitumisest. Eks siin ole ka ehmatavaid mõtteid, nagu näha alljärgnevast tsitaadist:
“Ta ei teadnud, et mind vaesekest, polnud mehed noorusest saadik mu inetuse tõttu hellitanud. Varem olin ma seda seletanud teisiti - mitte oma inetusega, vaid tarkusega, millega arvasin end õnnistatud olevat. “Meestele ei meeldi targad naised,” kordasin ma oma sõbrataridele, mõistmata, et tark naine on see, kes oskab teeselda lolli, kui armastavale mehele oleks see rohkem meeltmööda.” (lk 66)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar