Te teete väga valesti.
See on hea raamat. Pikk, tihe, täis erinevaid teemasid ja küsimusi, millega tegeletakse, on paaaaalju rohkem kui üks.
Tekstist jooksevad läbi nii depressioon kui kiusamine, "see oli ainult nali", nii lein kui selline lapsepõlvemaailm, nagu vähemalt minul endal olnud on - täis tõdesid ja veendumusi, mis ei ole pärit kuskilt mujalt kui mu enese seest. Otsitakse kadunud kalleid, mõistatakse, mis õieti juhtus selle või tollega, päästetakse natukest maailma ja püütakse toime tulle eluga, mis on nii neetult raske - ja ometi päikest täis.
Selle sekka elusad maalid, laste sõprus, rännak ajas ja maailmade vahel ning palju kummalisi olevusi, kes pole ei tavalised loomad ega inimloomad.
Palju väikesi draamasid, enamik ei puuduta peategelast muidu kui vaid väga kaudselt.
Palju usutavaid tegelasi - mitte keegi pole üheplaaniline ja lihtsalt paikapandav.
Maailm on korraga unenäoline ja reaalne. Selgelt on autor võtnud, mis ta peas oli, mitte mõelnud, kas see on ka loogiline - ent kui ta juba jupid enda ette seadis ja nad loole taustaks pani, kirjutas ta nad ehedaks ja tunnetatavaks. Maalidelt pagevate värvide pilv tõuseb sama selgelt silme ette kui kotletimaik suhu või kompostikasti läga läbi kujuteldavate pükste vastu ihu imbumas.
Ja peategelane on neetult võluv. Võibolla on selline laps mõnes teises raamatus ka sees, aga meelde küll ei tule. Olgu, vahest Bibi? Seiklusjanu, kartmatus ning vankumatu headus on saranased. Aga Emmi on palju raevukam, tema viha on kuum nagu sulametall, ja just sellist raevukat nääpsukest ma tunnetan, näen, tean. Küllap on mul mõni sarnane tuttav olnud.
Ta on ka meeldivalt kompetente. Mitte abitu ja hädine, kes ei saa millegagi hakkama. Jah, ka temal on hetki, kus ei suuda ja ei oska. Ent enamasti mõtleb ta midagi välja, kasutab kasutatavat parimal viisil, pingutab, kuni pingutus vilja kannab. Kui teda ei kuulata, korrutab, ei jäta järele, muudkui ajab oma rida.
Ja võidab.
See teatab lugejale, et tasub pingutada. Elu ei ole ettemääratud rada.
Ise tuleb teha, siis saab midagi ka tehtud.
Kas sõnum ka õige on, ma natuke kahtlen. Mu arust elus peamine on ikkagi vedamine ja vbla ka kehakeemia. Aga uskumine inimese enda pingutusesse teeb tuju paremaks ikkagi.
Lisaks on üle raamatu pisikeste kullateradena laiali pillatud väikesed viited teistele lasteraamatutele. Et sõber kutsub Emmit Emmeliineks. Võlumise kohta öeldakse ühes kohas "tinistamine".
Neid on veel, aga kuna nad on hetkelised, ma enamikku ei mäleta.
Päris kõik mõistatused ei lahene, päris kõik suhted ei klaaru, nagu eluski.
Ometi on selginemist piisavalt.
Ja noh. Et suur teema oli surm ja suremine ja et see on tegelikult hea ja leebe, oli ekstraarmas. Vähe, liiga vähe on lasteraamatuid, mis nõnda räägivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar