06 august, 2014

Dino Buzzati – Koer, kes oli näinud Jumalat (2006)


Ilus kirjandus, heldinult sõnastades. Autor kui väetite kaitsja, eriti kurb on muidugi “Draakonitapp”, kus lüüakse maha väike draakoniema (sest draakoni tõurastamine on ülikutele austamisväärt ülesanne) ja draakonilapsukesed (boonus). Et draakoni tapmine pole teadagi lihtne tegevus, tuleb selleks mitu korda jõhkrat leidlikkust näidata. Aga lõpuks on väike draakonipere tapetud. Või “Muna”, kus üksikema kaitseb oma tütart, keda süüdistatakse varguses (ja millise jõu annab ahastav emaarmastus!). Eks mõnda teksti võib pidada nö kafkalikuks (“Seitse korrust”). Tegelased satuvad olukordadesse, mis mässivad nad omatahtsi endasse ja enam polegi sealt väljapääsu, ning olukord areneb oma kibeda lõpuni (kuigi teekond selleni ei pruugi alati olla ebameeldiv – nt kogetakse teenimata õnne (“Võlupintsak”, “Härra direktorile”)). Muidugi, eks inimene on nõrk, nii mõnegi valiku võiks tegemata jätta, mitte lasta kuulsuseihalainel üle pea valguda. Kuid eks esimene kivi visatagu ikka...


“Sellest ajast peale hakkas mõte vaenlasest, kes teda nii päeval kui ööl lakkamatult ootab, Stefanot painama. Isegi linnas juhtus vahel, et ta ärkas äkki keset ööd, süda täis rahutust. Siin oli ta küll väljaspool ohtu, tervelt sada kilomeetrit lahutas teda merekollist. Ometi ta teadis, et mägede, metsade ja lagendike taga ootab teda koll. Oleks ta või maailma otsa pagenud, oleks koll talle ilmselt ka sinna järgnenud.” (“Merekoll”, lk 57)

Kommentaare ei ole: