Elada selleks, et töötada, või
töötada selleks, et elada? Sellest pole vist siin küsimus. Buzzati
räägib üsna lohutu loo vananemisest ja avastamisest, et ohhoo,
olen oma elu ära kulutanud, kogedes vaid väikseid rõõme kõigi
nende va suurte asemel. Tõsi küll, sirgeselgselt kohust täites,
olles halli massi vankumatuks vundamendiks. Leitnant Drogo teenib
riiki ja kuningat pärapõrgus, sest keegi peab seda tegema ja
äkki... äkki on see vajalik? Äkki võibki naaberriigi sõjavägi
Tatarlaste kõrbest tulla? Äkki on lihtsam olla mõnes selges
süsteemis asjapulk kui muidu kaootilisemas elumeres seilata või
loovida? Äkki Drogo leidis oma introverdi rahu selles pärapõrgu
monotoonsuses (ja samas võimaliku kuulsusrikka lahingu ootuses) –
mis küll (ekstravertide) ühiskondlike arusaamade järgi on enese
raiskamine? Ja sellise introverditsemise tasuks on paratamatult
lohutu surm ja unustus? (Et need pagana vaenlased ka just Drogo
eluõhtul viimaks pärale jõudsid!) Vang armastab vanglat enam kui
elu väljaspool seda? Kas on... kohustuslik elada kapitali kogumise
nimel? Geenid sunnivad?
“Sügaval südamepõhjas on ta isegi rahul, et tal õnnestus järske elumuutusi vältida, et ta võib oma vanade harjumuste juurde tagasi pöörduda. Drogo hellitab petlikke lootusi pikka aega kestvast kuulsusrikkast kättemaksust, arvab, et tal on ees veel tohutu palju aega, ning loobub seetõttu võitlusest argipäeva pärast. Tuleb päev, mil kõik arved saavad kuhjaga tasutud, mõtleb ta. Ent vahepeal jõuavad teised talle järele, jooksevad Drogost mööda, jätavad ta hoolimatult seljataha. Nõutult vaatab ta nende kadumist kaugusesse ja tal tekivad uuesti kahtlused: on ta tõesti eksinud? On ta tõesti tavaline inimene, kellele peabki osaks langema keskpärane saatus?” (lk 148)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar