13 aprill, 2018

Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ (Tänapäev, 2017. Tlk Erle Nõmm)

On toimunud kolmas maailmasõda, loomulikult tuumapommidega. Terve Moskva linn on hüljatud ja radioaktiivne, elu on võimalik vaid metroos, kus umbes 50 000 ellujäänut ja nende järglast juba 20 aastat omapärases suletud universumis maid (või siis tunneleid, hehe) jagavad. Metroo on justkui mingi ühiskonnakriitiline minimudel, ei ole tegemist ühtse ja vennaliku redukolooniaga vaid maa-all on metroojaamadeti suisa erinevad riigid – on sõltumatud „agraarjaamad“, on kaubandusele orienteeritud Hansa jaamad, on Kommunistlik punane liin ja Neljas reich, mille motoks radiatsioonist põhjustatud väärarengutega indiviidide mahakandmine. Lisaks veel näiteks jaam-bordell ja jaam-teater.

Tegemist on sarja kolmanda osaga, aga see ei takista seda eraldiseisva ühikuna lugemast. Kuigi, kritiseerimast takistab siiski, sest kogu see seentel ja sigadel ning mingitel ebamäärastel konservi- ja tabletivarudel ja mõnel üksikul kanal ja ilmselt ka parajal hulgal selgrootutel ning määratlemata toorainest pruulitud alkoholil (“no ikka vene kirjaniku raamat!” ei saa ma rahvusstereotüüpe mängu toomata jätta) püsiv majandamine jätab ikkagi mulje, et vähegi realistlikult võttes ei tohiks populatsioon küll nii üleküllaselt arvukas olla, aga äkki esimestes raamatutes on kõik ikka juba nii usutavaks mängitud, et poole pealt norima hakata poleks enam aus. No ma siis rohkem ei nori.

Teine võimalus on muidugi läheneda asjale Loomade farmi võtmes ja võttagi puhta ühiskonnakriitikana. Et näe, selline see meie (vene) riiklus ja ühiskond ongi ... võta või jäta, inimesed püherdavad poris ja essus, ei oska seentest ja sealihast paremat tahtagi ja usuvad tõsimeeli, et üks ideoloogia on etem kui teine ja ... Siis oleks ehk õndsalt pilpal hoitud Artjomi tragikoomiline kangelasseiklus, mis kulgeb peadpööritava kiirusega läbi kõigi poliitiliste ladvikute ja kõige hullemate koondus ja näljalaagrite vähe kohasem ja humoorikam. Et pisut Gulliveri reiside kanti või midagi … no kaudselt ...

Lugemiselamust passiks jälle hästi kokku võtma see tunne, et millal, oh millal ometi peategelane lõpuks koju vanni saab! (no vähemalt kana ei lööda maha) Ning süda läigib algusest lõpuni kõikvõimalike erinevate jõleduste, kahtlase toidu ning kiirituse tõttu. Sest enamiku ajast on ikka, kas mingi laipu ja rotte täis vesi või niisama sopp või vangilaager või kiiritus või KGB või natsid või mingid muud õlised poliitikud või bordell või ... ja siis veel räppa, soppa, haisu, lehka, urupimedust, haiguseid ja viletsust ja .... ühesõnaga, küll on hästi, et ma tõenäoliselt kunagi elus Moskva metroosse sattuma ei pea.

Nojah, aga olgu selle vanni ja värske õhu ihalusega kuidas on, siis lõppkokkuvõttes tuli ideoloogiakriitilisus ja vaenufilosoofia ju ikka välja ka. Selle üle, et mis suhe on riiklusel oma vaenlastega ning kuidas selle imaginaarsusega lood on või ei ole ning kuidas inimlooma grupieksisteerima panna saab või ei saa, selle üle võib ju ikka mõtiskleda. Ning kuidas meil siin pärismaailmas on nende hallide niiditõmbajatega on ja mis on siis see, mis lõppkokkuvõttes paneb massi kellelegi enda üle võimu andma?

8 kommentaari:

kolm ütles ...

See maailm ammendas end minu jaoks vist esimese raamatuga, hakkasin eelmisel aastal seda osa lugema... ja no mitte ei viitsinud rohkem kui 10 lk, ning suurema kahetsuseta jätsin kõrvale. Ikka see vene hing ja mentaliteet jne jne.
Aga hea kuulda, et raamat on ka eraldivõetavana loetav.

Kummatigi ütles ...

Äkki ta siis eraldivõetavana ongi vaid... Sest mina jälle ei tunne vähimatki huvi enam esimese kahe osa vastu - nagu enam kui piisavalt sai seda metrood... Nüüd läheks ikka parem vanni või midagi.

kolm ütles ...

A sa kirjuta järel- või kõrvallugu - kuidas peategelane läheb vanni ja saab puhtaks.

Kummatigi ütles ...

„Ilo ärkas üleni higisena sassis linade vahel. Ennelõunapäike oli saunakütmisega algust teinud ning päevapoolse korteri magamistoas valitses mannetukstegev lämbus, mida isegi jahe dušš ei suutnud oluliselt leevendada. Teatralnaja, Neljas reich, Hansa ... midagi rasket ja räpast pressis läbi ajusoppide teadvusele lähemale. Ilol iiveldas. Aga see tuli ilmselt tollest eileõhtusest veinimaratonist. Imeline on tutvuda Prantsusmaa peeneima gurmeekultuuriga ent vähem imeline on lõpetada tutvus vähimagi mälestuseta uute parimate sõprade maitsebukettidest või nimedest. Aga midagi oli nagu veel ... Ilole meenus järsku uimaseks lööva reaalsusega sealäga hais, kui seda lapsepõlvekodu ümber põldudeli laotati. Uhh ... ja šampinjonid ... ning iiveldus. Jube... Kas eile oli pakutud seeni? Mitte ei mäleta, kuid ausõna, Ilo oli täiesti veendunud, et ta ei suuda enam elus süüa ühtegi šampinjoni.

Juukseharja takerduv karvatuust võttis käed värisema. Ilo tuterdas kööki, viskas karvad prügisse ning õngitses külmkapist õndsalt jaheda mineraalveepudeli. Miskuratküll?

Kõne Ophélie’le ei teinud ka targemaks. Jaa, vein küll – palju veini. Juust ka ja sai ja oliivid ja seltskond ja täiesti ebapeen strateegiline taganemine taksosse. Aitäh, Ophélie ja vabandust. Eiei, milleks siis sõbrad on ja muud taolist.

Ilo vaatas kella. Hommikusöögiks pool röstsaia aprikoosimarmelaadiga. Ja vett, veel vett. Siis õrn pähklimaitseline roheline tee. Pisut kibekas ka – Ilo ei viitsinud kunagi vee jahtumist oodata ja rikkus õrna rohelise alati natuke ära. Shūichi ei lasnud teda teekannu ligigi. Aga Shūichi oli veel tööl. Saatkonna väravad sulgusid alles kell viis ja kui hästi läheb, siis tähendab see täna ka tööpäeva lõppu.

Päev venis nagu tatt ning Ilo jõi vett ja ootas. Lõpuks Shūichi helistas. Ilo käis enne oma päikesest köetud urkast lahkumist veel korra duši all, vähemalt higi uhtus maha. Sees möllanud ja paisunud räpatunne, tunne, et maailm variseb kohe kokku, et kõik on pöördumatult halvasti ja valesti ja midagi teha ei saa või siis vastupidi saab, aga see peaks olema just tema, kel pole aimugi, mida teha – kõik see ei kadunud kuhugi vaid vohas iga minutiga üha hoogsamalt nagu kevadine muru ümber koerasita.

Alles Shūichi vaaritatud raamen – parim pohmakarohi üldse – lõi maailma selgemaks ja sees rõhunud tomp lahustus vähehaaval. Nüüd samm number kaks teel paremale elule. Shūichi korteris käidi nimelt tõelises Jaapani vannis. See Montparnasse’i katusekorter oli saatkonnatöötajate tarbeks igati õdusaks timmitud ning kuidas võiks üks diplomaat aastaid võõral maal barbarite keskel hakkama saada kui tal poleks üht õdusat kõrgtehnoloogilist vanni ning tagumikuloputusega WC-potti?

Ilol lubati esimesena vette minna, nagu ikka. Ta läks ja küüris end esmalt väikesel roosal pingikesel kükitades mõnuga, pikalt ja põhjalikult, ruutsentimeetritki vahele jätmata. Shūichi tuli veel ja aitas selja üle käia. Parem veel kui lapsena külasaunas. Kogu nahk läikis ja krudises pärast dušiga üle käimist seebilõhnaselt. Vannis oli kuum ja kõrge vesi – jaapani ehk ofuro on nagu korralik leil. Ilo keha lõi üleni surisema, kuum vesi torkis ning ninajuurel pungusid higipisarad. Esimest korda kogu päeva jooksul ei olnud ta mõtetes ega tunnetes muud peale higi vaikse nirisemise.

Kummatigi ütles ...

Pärastvannitee oli hõrk ja pehme, ümara ... pähklise maitsega, pisut värske muru ja kevadtuule hõngu lisaks. Ilo mõnules hommikumantlis. Ka Shūichi selg oli küüritud ning ta võis nüüd südamerahus vedeleda ja nautida kehast õhkuvat rambet kuuma. Telekas vaheldusid ärevad kaadrid sulavatest jäämägedest, sõjast kusagil Aafrikas. Räägiti Tšernobõlist ja Fukushimast. Sellest, kui raske on võidelda inimkaubandusega ning kuidas plastik on ummistamas ookeane ning mürgitanud soola. Kanalivahetus tõi ekraanile kaadri armsate roosade vihmaussidega ning Ilo pidi äärepealt tee välja oksendama. Ärevustunne oli tagasi. Ilo klõpsas teleka kinni ning nõudis vannitoast väljuva Shūichi käest veini. Aga seda korteris ei leidunud sest kui oli üks liik alkoholi, mida muidu igati napsilembene nooruke diplomaat iial vabatahtlikult ei manustanud siis oli see vein.

„Artjom, sa pead maailma päästma!“ korrutas üha valjenev hääl Ilo peas. Nojah. Ei, no tõesti, ei. Keskurat on Artjom? See veel puudus! Nad korkisid hoopis konjaki lahti. Alkoholi õnnis kuma, nagu ikka, peletas kõik halva kuhugi eemale, kust seda ei olnud võimalik kuulda, näha ega tunda. Mahedad saksofonihelid hällitasid kuumavad kehad õndsusse ning augustiöö mahe hingus pani magamistoa kardinad lehvima nagu valge seitsmejalgse liblika tiivad Fukushima eraldustsoonis.“

Ma ei suuda otsustadagi nüüd, et kas siis ikka hakkas parem.

kolm ütles ...

Järgmiseks proovi äkki kirjutada teletupsude laadis? "Tuu-duu, veini vanni ja voodeid, la-la-la, viu-viu."

(Aga braavo kommentaaride eest!)

Kummatigi ütles ...

Aga sa ju kirjutasid selle variandi just ära! Huvitav variatsioon, muidugi, ei olegi kissellimasin vaid vein hoopis ;)

(kummardab elegantselt ... või oleks pidanud reveransi sooritama ... oeh)

kolm ütles ...

Eks võib arvata, et see tolmuimeja põhjustaks kõikehõlmava apokalüpsise.