Lugu töötab eelkõige puändil, õnneks on tegemist suhteliselt lühikese
tekstiga, mistõttu seda peategelase viha oma kaaslaste vastu tuleb suhteliselt
vähe kannatada (niipalju kui Ellisoni olen sirvinud, tundub autor miskis
pidevas afektiseisundis kirjutavat).
Aga jah, lugu on meeldiv üllatus kõigile neile, kes usuvad imepärase
Atlantise olemasolu ja selle leidmise võimalikkust: Ellison pakub välja üsna
kindlalt töötava variandi, kuidas ammukadunud legendaarseid maid leida. Ja see
kindlasti töötab!
Aga rohkem ma ei oskagi lisada, olen elevusest pahviks löödud jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar