“If you can love someone with your whole heart, even one person, then there’s salvation in life. Even if you can’t get together with that person.”
See on selline arvustus, mis on rohkem kokkuvõtteks ja selgituseks neile, kes pole lugenud, aga ehk huvitava postituse peale viitsiksid... See pole nutune armastuslugu ega mingi fantaasiaromaan. On suur oskus sellist lugu jutustada. Kus kõik on selgesti arusaadav ja mõttekäigud nagu kraanivesi, selge. "Maagiline realism" on vaid sedavõrd teemas, et kui piisavalt inimmõtetesse süübida, siis satuks igaüks haldjamaailma, kus aeg ja ruum on mõttetud mõisted. Murakami jutustab loo inimestest. Nad kõik on lõpuks omamoodi kurva saatusega ja raske elukäiguga, sest ega kellelgi pole kerge. Fookuses on aga need kaks inimest, kes lõpuks üritavad leida neile määratud armastust, mis on suurim jõud maailmas. Suurim isegi Väikestest Inimestest, suurtest organisatsioonidest või ajahambast.
Lisaks Murakami sujuvale igapäevaelu kirjeldusele (söögitegemised, haiglas käigud, bussiootamised) on tal ka välja tulnud mõttekäikude kirjeldused. Selline ebaläänelik meetod tegelast tundma õppida läbi tema mõtete. Üldse tundus selline lähenemisviis stiilis erinev "läänelikust" romaanist, see siin tundus õhulisem ja unenäolisem. Võib-olla pole asi ikka rahvuses... jaapanlased on vist ikka tööinimesed ja seega pragmaatilised. Selles mitte just kõige ilusamas maailmas, kus pole just kõige kenamad inimesed, võrsub aga maagiline maailm ja reaalsus ja sinna Murakami meid viibki.
Pikkasid analüüse teostest teen muidu ainult raha eest ja kes süvaanalüüsi blogis ikka lugeda jaksaks. Võtke kunagi hoopis see raamat ette ja kaduge ära, heas mõtte :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar