30 märts, 2018

Jan Kaus, Indrek Koff, Eva Koldits, Toomas Täht, Liina Vahtrik „Stiiliharjutused“ (Härra Tee & proua Kohvi, 2018)

Õigupoolest on see väga pingeline raamat, mis analüüsib moodsa linnaelu inetumaid kitsaskohti – olgu pealegi tegemist üle poole sajandi vana juhtumisega. Võiks ju arvata, et post-industriaalne urbanism on tolerantsem, pingevabam ja individuaalset isikuväljendust arvestavam, aga kõik me teame, et reaalsus on teistsugune, et elame alalises ajahädas ning kui stressi annaks kasutada energiaallikana saaks ka ühe valgenev, valjenev ja laienev tänapäeva Tallinn pelgalt elanikkonna mobiiliadapteritena pinisevate hingede varal rahuldatud kogu energiavajaduse, jätkuks veel Riigagi...

Autorid on ehedalt välja toonud selle, kuidas ka praegu, hoolimata näilisest individuaalse eneseväljenduse ja tolerantsi kultusest, on inimsilm sama varmas kriitilise detailitäpsusega registreerima teise isiku juures kõike, mis standardist erineb ning kui kellelgi on veidralt pikk kael, meesterahva kohta tavatult hele hääl või ilma mingi brändimärgita kaabule kinnitatud nöör, oleme koheselt valmis neid füüsilisi omadusi hukkamõistvas võtmes seostama kõikvõimalike nõrkusilmingutega avalikus ruumis – näiteks võimetusega olukorda kontrollida, kui keegi bussis varvastele astub ning suutmatusega säilitada linnaruumis reegliks saanud üleolev-tülpinud ilmet.

Loo esimeses pooles jäetakse peategelane nö distantseeritult üksi, me vaatleme teda eemalt ja küllap tunneme paratamatult jutustajaga koos pisukest põlastust või ebameeldivustunnet. Kuid teises pooles mängitakse perspektiiv ümber. Peategelase sisemaailm jääb küll endiselt suletuks, ent läbi sõbra isiku avaneb lugejal võimalus teadvustada, et sel pealtnäha kentsakal ja hädisel, justkui üleliigsel või ilma õige kohata indiviidil on küllap kusagil ka kodu, ja inimesed, kellega teda seob ehtne soe hoolimine, sõprus, armastus. Kui ka terve bussitäiel rahval, kasvõi tervel Pariisi linnal on ükskõik, siis vähemalt üks inimene vaatab mööda kehaehituslikest iseärasustest ja kentsakast mütsist ning oskab mõelda end selle inimese asemele, tunda mõttes jaheda tuule puudutust paljal kaelal. Ja ta võtab kätte mõista anda, et talle läheb korda, tema mõtleb kaasa, et kui nööp paikneks vaid pisut ülalpool tunneks temagi siirast jagatud rõõmu teadmisest, et sõbral on soe!

Näe, rääkisin nüüd loo lõpugi ette ära, puha ilma hoiatuseta. Aga kui see kedagi lohutab, siis tegelikult ei reetnud ma raamatu enda kohta ikkagi pea mitte midagi. Kui tahta teada, et KUIDAS selle looga siis ikka on, siis tuleb endal silmad pärani ajada ja järgi kaeda (täpsemalt 32 erineval publikut naerust kõverale keeraval moel). Kuidas laulaks seda lugu Smilers? Mida arvaks asjast maani täis tegelane? Kuidas jutustada lugu, kui pea ükski sõna meelde ei tule? Aga kui üritaks vene keeles? Tegelikult pole muidugi asja, mille kohta vanasõna poleks ja ühes õiges loos on laste jaoks ikka õpetussõna võtta ... ja nii edasi. Et kui palju siis ikka loeb see, mis juhtus ja kui palju see, kuidas sellest rääkida? Kaeda saab 
– kirjasõnas niipalju kui süda lustib, lavalaudadel niipalju kui ette mängitakse. Olgu öeldud veel, et kogu selle kogumiku rõõmus stiililust ongi välja kasvanud kirjasõna elusast ettekandmisest. Ja kui tundub, et neid variante võiks ikka 131 olla, siis võib raamatukogust ka Raymond Queneau 99 versiooni välja kaevata.

7 kommentaari:

kolm ütles ...

minu käsutuses olev raamat osutab, et see on ilmunud koguni 2018. aastal.

Kummatigi ütles ...

Loomulikult on sul õigus

kolm ütles ...

Paluksin seda lauset korrata 99 erineval viisil.

Kummatigi ütles ...

Ole hea ja lisa siis kõigepealt aastaarvu puudutav märkus samal arvul eri viisidel :)

kolm ütles ...

"Minu käsutuses olev raamat osutab, et see on ilmunud koguni 2018. aastal."
"On raamatuid, mis ilmunud 2018. aastal, nagu see, mida ma hetkel käsutan."
"See on varjamatu tõsiasi, et minu käsutuses on sarnane raamat, mis ei ilmunud 2017. aastal ega ilmu 2019. aastal, vaid jääb sinna kuskile vahepeale."
"Ühel ilusal ja mitte tundmatul kevadpäeval - muidugi 2018. aastal! - nägin ma teost (see asub raamatuvirna peal), mille tiitellehel on loetav kirje: ta on nimelt ilmunud 2018. aastal."
"Tõepoolest, kui ma pean tingimata aus olema, siis just täpselt seesama teos (või häbitu koopia) on ilmunud 2018. aastal, kuivõrd just minu ja ainult minu silmad sedastasid niisuguse teave (eeldusel, et olen tuttav numbritega)."
"Vaata, minu teada on see raamat ilmunud 2018. aastal."
"kui puhkeb taevas ja maa saab teavitatud hõissa hõissa see teos on ilma tulnud kaks tuhat kaheksateist teps mitte kaks tuhat seitseteist"
"Ma ütlen veel üks kord, noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi, minu käsutuses olev teave ütleb võibolla on see raamat ilmunud 2018. aastal."
"Nojah, kõnnin siis, ütleme, raamatukuhja juurde, ja noh, üks kahtlane mõte on peas, kahtlus õigemini, olen seda raamatut näinud ja kogunisti tiitellehte vaadanud, kas seal mitte polnud ilmumisaastaks 2018, või ei olnud, vist ikka oli, ma ei tea, ma arvan küll, võibolla, ma peaksin kontrollima, aga kas ikkagi julgen, ma ei tea, parem vist mitte, kuigi kuigi, mul peaks olema õigus, tõesti, see raamat on ilmunud 2018. aastal."
"Haa, kas te usute või mitte, uskuge - just seesama raamat on minu valduses just selsamal hetkel, ja ma tõendan: ta on ilmunud 2018. aastal."
"Veni, vidi, vici, "Stiiliharjutused", Reval, 10231."

Kummatigi ütles ...

“Oi, tõepoolest – sul on tuline õigus!”
"Muidugi, kuis võiksin vastu vaielda!”
“Ja oledki vahepealse numbri osas täiesti täppi pannud!”
“Jaa, selles ei ole mingit kahtlust (ei kõhklusepoegagi), et just sellest asjast oledki sina (ja ei keegi teine) kohe üsna õigesti aru saanud (täpsemalt õigest kohast õige numbri kokku veerinud).”

“Vist olen sunnitud tunnistama, et just nii ongi ja et kui minu mälu mind ei peta ning sinu silmi võib usaldada siis jääbki nõnda nagu sa peaaegu, et kindel oled.”
“Kuule, jutt jumala õige!”
“Oled kuulutanud tõesõnumeid, nii tõesti nagu väär on kakstuhatseitseteist!”

“Oh, nii nagu nooruse osas pean õiguse sulle jätma, nii ei või ma ka aastaarvu osas mitte vastu vaielda.”

“Ja kohemaid kui seda lugesin laksasin käega osaette, ei saa varjata eksikombel pandud vale aastaarvu nii nagu ei saa meelest kustutada teadmist, et õige on numbri võrra suurem ning sama võimatu on kummutada sinu põhjaliku järelkontrolli lõppvastust.”

“Usun või ei usu, aga ühte ma siiski usun, et olgu number või unes nähtud – klapib nagu part tiigile ja ühelgi kogrel ega kohal pole siin midagi plõksida.”
“Ohsa püha püss, või kohe terve vitsik veeni – Reval on ohtlik linn. Aga kui 10231, siis 10231 – nii tõesti nagu täna on täiskuu.”

kolm ütles ...

Kui mu silmad ei peta, ongi 99 olemas!
Nagu rusikas - silmaauku!