Teos määratleb end kui “tõsielust inspireeritud romaan” ja eks tinglikult võiks seda niisiis pidada arenguromaaniks (kuivõrd tegu pole biograafilise tekstiga, eksole), mis kirjeldab peategelase Gert Goršanovi elu varasest noorusajast Ida-Virumaal kuni keskea tegemisteni Tartus. Peategelast huvitab lapsest saati nö kriminaalide elu ja adrenaliinipahvakud, eks siis sellest lähtuvalt seab ta oma tegemisi peale põhikooli lõpetamist (hea mõte oli kutsekoolis õppida ehitajaks, hilisemas elus osutus see väga tarvilikuks oskuseks).
Hea küll, tegelikult pole erilist mõtet teha ülevaade raamatu tegevusest: lühidalt on see kirjeldus ühe musklis ja ajudega mehe paarikümne aastasest karjäärist nii avalikus (näiteks autopesula, ööklubi, jõusaal) kui ka varjatumast (peamiselt salakaup ja pettused) äritegemistest. Avanev pilt Eesti Vabariigi varjatumast poolest pole kuidagi meeltülendav, sest ega raha ei haise (vähemalt pole peategelane seotud inimkaubanduse või narkootikumitega) ning vähemalt korruptsioonivastases võitluses sooviks küll maksuametile ja teistele struktuuridele jõudu ja jaksu ja selget pead. Sest noh, nõukogude ajastu mentaliteet haiseb ikka edasi.
Aga jah, kena ülevaade siis sellest, millega kahe kümnendi jooksul tehti maksuvaba tulu: metsavargused, idanaabri bensiin-suitsud-alkohol-ravimid, salakaubavedu Soome ja salakaubavedu Kagu-Aasiast, eurorahadega sahkerdamine ja munitsipiaalpoliitika. Eks kõige selle taustal leiab taas kinnitust: hea, et pole seni elanud Tartust väiksemas asulas.
Kas seda võiks õieti nimetada romaaniks? Pigem ei. Eks kindlasti on autor arvestanud sellega, et ametlikult tuleb seda pidada ilukirjanduseks (ehk fotogaleriigi on raamatu tarbeks lavastatud?) - mis väliselt justkui biograafiahõnguline, aga tegelikult on see … fiktsioon.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar