Lühidalt öeldes
on tegemist kaasahaarava kosmosemadinaga inimkonna ja
võõrtsivilisatsioonide vägivaldsetest kokkupuudetest. Ja need
ähvardavad tulnukad on vägagi erinevad, näiteks limaste seente
moodi (keda ei ole võimalik või õigemini pole otstarbekas
hävitada) või siis tollipikkused humanoidid (igati nunnud jne, kuid
lihtsaim viis nende tapmiseks on saapaga neile peale astudes). Ehk
siis lugu inimkonnapoolsest universumi superkoloniseerimisest, ning
meetmetest, kuidas kaitsta vallatut teiste vallutajate eest. Või
kuidas inimkonna valdusi laiendada.
“Koloniseerimine on meie rassi püsimajäämise võti. Nii lihtne see ongi. Meie peame koloniseerima, vastasel korral sulgume endasse ja meid neelatakse alla. Konkurents on karm. Mõistuslike rasside hulgas on inimkonnal vähe liitlasi. Väga vähesed rassid on kellegi teisega liidus ja selline olukord valitses universumis ammu enne seda, kui inimesed tähtedeni jõudsid.Teil võib tulla pähe igasuguseid mõtteid diplomaatia rakendamise võimalikkusest, kuid see ei muuda fakti, et pikemas perspektiivis oleme kesk halastamatut raevukat võistlust. Me ei saa peatada laienemist ja loota, et leitakse rahumeelsed lahendused, mis lubavad kõigil rassidel koloniseerida. See oleks inimkonna hukk. Seepärast võitlemegi, et koloniseerida.” (lk 83)
Et sellega hakkama
saada, on vaja vägagi võimekaid inimkehi, ning keha tuunimise asjus
on Scalzil mõttekaaslaseks Kunnas, või vastupidi. Ehk siis tuleb
kasutada võõrliikidelt näpatud tehnikanippe ja nanotehnoloogia (lk
65) uusimaid saavutusi! Nii on siis tekkinud olukord, kus Maal
elavatele pensionäridele (nii eitedele kui taatidele) pakutakse
võimalust – ela Maal 75. eluaastani ja siis ühine
koloniaalvägedega (keda samas füüsiliselt Maal polegi, või
õigemini – neid pole siin nähtud, seega katab nende tegemisi ja
üldse olekut saladusloor) ning saad vägede koosseisus 2-10 aastat
kosmoses seigelda. Ja tõepoolest, paljud memmed-taadid kasutavad
seda võimalust... sest kas elada ägiseva vanurina kõiksugu
tervisehädade küüsis või siis kogeda pakutavat inimkeha
modifitseerimist, mis iganes see ka olla võib. Vanurid sõlmivad
lepingud ja peale 75. sünnipäeva transporditakse nad avakosmoses
paiknevasse koloniaalvägede baasi (kõigil vajub karp lahti, vaat
siis, millega väljaspool suletud Maad tegeldakse!), millele
järgnevalt tehakse nendega mitmeid katseid jne.
Kuni üks hetk...
üks hetk kohtuvad nad seal oma kloonkehaga (leping sõlmiti 65.
aastaselt ning siis antud vereproovist kasvatati neile
koloonialaborites kloonkeha) ning nende aju nö siirdatakse sellesse
vägevasse, seksikasse ja rohelise nahavärviga umbes
kahekümneaastase kehasse. Ehk siis elukogenud ajud kohtuvad
ülivõimsa füüsilise kestaga (et veel parem oleks, on neile
siirdatud ajuliides, mille abil saab infot vahetada jne). Vanurite
algne ebamugavus asendub peagi rõõmu ja kõiksugu vallatlemistega
(kujutage vaid ette, sa saad end jälle liigutada, ja veel kuidas!);
ja nagu teada, on inimkeha kasutuse haripunkt just kahekümneselt,
rääkimata hormoonide möllamisest.
Sellest hetkest on
nad koloniaalvägede sõdurid ja karmil väljaõppeperioodil tehakse
neile julma otsekohesusega selgeks, et lepingu lõpuni elavad ikka
väga vähesed – aga kui valikuks on kümme aastat tõvevoodil
virelemist või mõni aeg täisväärtuslikku möllu erinevatel
planeetidel... siis nagu suuremat kahetsust ei teki. Ja Scalzi
tegelased suunatakse erinevatesse pingekolletesse ja mitte kõigil
neist ei õnnestu elus püsida. Taga hullemaks, selline ebastabiilne
ja äärmiselt pingeline eluviis paneb ellujäänutel katuse
sõitma...
“Siin ei ole mingit stabiilsust. Siin ei ole midagi, mis tekitaks kindlusetunnet. Minu abielul olid oma tõusud ja mõõnad nagu igal teiselgi, aga isegi siis, kui oli mõõnaperiood, ma teadsin, et see püsib. Ma tunnen puudust sellist sorti kindluse järele, sellise seose järele. Osa sellest, mis meist inimesed teeb, on see, mida me tähendame teiste inimeste jaoks ja mida teised inimesed meile tähendavad. Ma igatsen selle osa inimlikkuse järele – et ma tähendan kellelegi midagi. See on see, mida ma igatsen abielust.” (lk 148)
Aga rohkem ei
jutusta raamatut ümber. Vihjeks niipalju, et hetkeks päästetakse
inimkond, kloonimist kasutatakse ka nurjatumal viisil (huvitav, kas
järgedes tuuakse nii hukkunud sõbrad tagasi?) ning inimvõimetel on
piirid. Raamat on kaasahaaravalt kirjutatud ja kõiksugu vanurinalja
saab ka. Scalzi on püüdnud seletada seda hüppemootorit, millega
kolonistid universumites edasi liiguvad, aga kui kaval või elegantne
tema lahendus sellele probleemile on, ei oska kommenteerida. Tõlkija
on teose algul kasutanud “tšinovniku” mõistet, huvitav, mis
autoril originaalis nii eripärane oli.
Eks jah, selline
romaan kannab endaga paratamatult kaasa järjeromaanide taaka, kas
kirjastus jätkab nende tõlkimist. Scalzi pluss on see, et ta ei
ehita mingeid eepilisi megatelliseid, jutt lippab otsejoones ning
lapsepõlve ja selle heietustega tegeldakse vaid, ee, natuke
harjumatus võtmes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar