Antoloogia kohta harjumatult mittemidagiütlev tekst, justkui oleks tegu
mõne peatükiga YA romaanist, kus üleloomulikud olendid tavamaailma varjus oma
dramaatilisi asju ajavad. Siin siis juhtub nii, et meie maailmas eksisteerivad
varjatult haldjad ja muud sellised (McGuire), ning peategelane avastab oma
õuduseks, et ta kaashaldjad on hakanud jäljetult kaduma.
Naine on tegev tänavamuusikuna (mitte et ta peaks instrumente mängima,
kuivõrd saab häälega neid jäljendada – aga et inimesi mitte hirmutada, siis
ikka teeb nägu nagu mängiks) ja järgmiseks ilmub ta ette hurmav mees, kellest
naine (või noh, naissooline olend) tunneb ära niisuguse haldja, kes suudab
häälega inimesi (ehk olendeid) võrgutada… ning ta proovib ka peategelast enda
võimusesse saada, kuid naissoolisele olendile see ei mõika: temal on nimelt
võimalik hääle abil elusolendit tappa. Kuid… kummagi võimed ei hakka kummagi
peal soovitult tööle. Ja noh, nagu selgub, on see hurmurhaldjas need kohalikud
haldjad oma võimusesse saanud – ning peategelane püüab neid nüüd vabastada.
Loo algus oli kahtlaselt tuttav, aga siis läks tekst oma rada. Mis ei
tähenda, et lugu oleks huvitavamaks läinud, ikka selline üsna lapsik möll. Kui
nii jätkub, hakkan hoopis robotite fänniks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar