Lutsust on varem üks hea näidend – Unt ja “Huntluts” (ja kui priima lavastus Draamateatris), aga seesamune Kivirähk ei lähene ainesele nii psaikolt kui Unt. (Häguselt mäletan, et Unduski “Kuum” käsitles miskit.) Väga tore, et LR kujundust uuendas, see musta ja värvide lakoonilisus on juba 1996. aastast, noh, vaheldust vaja. Veidral moel uuel kujundusel õrn sarnasus Orpheuse Raamatukogu väljanägemisega.
Aga üks lause näidendistki. (Tehtud.) (No paar veel siis.) Päris MTV-näidend, kiired stseenid Lutsu ja eri tegelastega vahetuvad lups ja lups ja hopsti, lavastamisel saaks vajadusel lühendada, kui soovi (seda saaks kooliski etendada). Üpris toredad viited “Kevade” kujuteldavale kujunemisloole, ja ehk ka teistele tekstidele, aga ei tunne Lutsu loomingut niivõrd. Teksti võiks nimetada tragikomöödiaks, on näitlejatele veiderdamist ja lihtsalt nalja viskamist ning samas ka sügavalt traagilisi või melanhoolseid hetki; esimene vaatus algab kui palagan (sõjavägi, näpuga õhku kirjutamine) ja teine vaatus lõpeb Lutsu üksildusega – sai nagu miskit tehtud, aga ei mingit rahulolu endaga, mõningasest lugejamenust hoolimata autsaider, väike inimene, kõrvalhoovustes kulgeja, jeekimkuradike kuskil taamal.
lugemissoovitus
1 kommentaar:
Ka mina märkasin seda veidrat sarnasust :) Kummatigi avastasin LRi uue aastakäigu kujunduse umbes täpselt kaks päeva pärast Orpheuse Raamatukogu selle aasta kujunduse väljatöötamist ja paikasaamist.
Samas. Pole veel aru saada, kas sinine toon jääb LRil terveks aastaks autori pildi taustavärviks, meil on see helesinine taust konkreetse pildi dikteeritud ja hakkab edaspidi igakordselt kaanepildi värvidest lähtuma.
Aga aasta esimeste numbrite vahel on väline sarnasus täitsa olemas ja see on naljakas :)
Postita kommentaar