Tõlkekogus neli lugu, neis kolmes
peategelaseks mehed ja ühe puhul siis naine. Lood sellest, kui
kastreerivalt võivad mõjuda meestele ulakad naisseiklused (muidugi,
oleneb mehest! Kahe loo kangelane onu Oswald vaevalt nüüd millestki
heitub...). Eriti kurb näide on “Suur naistevahetus”, kus
abikaasa saab loo lõpus oma pahaaimamatult naiselt kuulda üpris
kurvastavat tõde. Ehk lõpulugu “Lita” läheb kuidagi...
vanamoeliseks – seal loos luuakse nimelt lõhna, mis ajaks mehe
hullupööra kiima (sest veel ahvinimestel oli säändne võime) ja
selle lõhna mõju all otsiks ta endale rahuldamiseks ükskõik
millise naise; mis, noh, iseenesest on päris jube mõte. Üks lõhna
kasutusviis võinuks olla näiteks meeleavalduste laiali ajamine:
pisargaasi asemel pritsitaks meeleavaldajaid selle lõhnaga, ning
algaks suur naistemurdmine. Iseasi, mida arvaks asjast mõni naine,
kes ei soovi, et suvaline koll teda korraga murraks ja väntsutaks.
Sellistele kergemeelsetele lugudele
vastukaaluks on “Viimane vaatus”, kus peategelaseks keskealine
naine, kes peale pikka õnnelikku abielu kaotab autoõnnetuses
abikaasa. Paar oli omavahel tõesti lähedane, ja kuidas nüüd peale
ränka kaotust eluga edasi minna, kui lihtsam oleks enesetapp?
Psühholoog muudkui toonitab, et vaja asemele leida uus mees, kellega
seksida ja nii pingeid lahendada jne. Kui siis mõne aasta möödudes
tööreisil olles kohtub naine oma kooliaegset armsamat, kellega
minnakse dringile, mis omakorda viib välja selleni, et võiks hakata
keharõõme jagama. Ent voodis see günekoloogist mees... Jällegi
üks sadistlik lõpp, tekib küsimus, kas Dahl ise ka mõistis siin
oma musta huumori ränkust.
Eks Dahl kirjutab niisiis selliseid
omal moel riivatuid lugusid, mis mõnel puhul kombivad hea maitse
piire – aga noh, tunnustatud autoril on see lubatud jms. Ei saa
öelda, et tegemist oleks kirjandusklassika kullafondi kuuluvate
novellidega, peamine on vürtsikas puänt kui selline, mingeid
erilisi lugejaid kaunistavaid õpetusivasid siit ei leia. Kolme
meheloo kõrval kerkib ehk rohkem esile see ainus naislugu, mis
sirutub inimkogemuse päris traagilistele aladele. Ja ikkagi, kas
Dahlile oli see lugu samasugune kergemeelne riivatus nagu teised kolm
lugu? Ei oskagi arvata.
Kõlab veidralt, aga kõik need
kogumiku lood on ulmekirjanduse baasis ära märgitud.
“Mina ise ei ole kunagi, absoluutselt mitte kunagi lubanud lähedasel suhtel kesta kauem kui kaksteist tundi. See on viimane piir. Isegi kaheksa tundi on minu arvates juba liiast. Vaadake näiteks, mis juhtus Isabellaga. Kui me seisime püramiidi tipus, oli ta võrratu kehaga daam, nõtke ja mänguline nagu kutsikas, ning kui ma oleksin jätnud ta sinna nonde kolme araabia kõrilõikaja meelevalda ja üksinda alla hiilinud, oleks kõik olnud hästi. Aga ma jäin rumalal kombel tema juurde ja aitasin tal alla ronida, ning selle tagajärjel muutus armastusväärne daam vulgaarseks kriiskavaks lirvaks, keda oli vastik vaadata.” (“Külaline”, lk 20)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar