Roald Dahl – Charlie ja šokolaadivabrik (2002), Rajaajaja – Vari, valge kass ja kuu (2011)

Kõige väetimad tulevad esimesteks, nii vist kirjutati kuskil. Ja eks see siin juhtubki – paduvaene Charlie pere võtab üle Willy Wonka šokolaadiäri (mille toodetest lugemine paneb hambaaugud valutama), kus muuhulgas teevad orjatööd umpalumpad.

Kaht Dahli raamatut järjest lugeda on pisut liig, ega ta nüüd nii huvitav ka ei ole.

Eks tuleb anda lubadus filmgi mõni päev vaadatud saada.

ulmekirjanduse baas

Tegemist siis Rajaajaja kolmanda plaadiga viie aasta jooksul, vaikselt nokitsetakse pillide kallal ning ei aeta taga raadiomenu ega anderkraundi tegija staatust ja lihtsalt on muusika ja kõik. See plaat jaguneks enamvähem pooleks, on Kriisaga esimene pool ja senituttava Rajajajaga teine pool. Ausalt öeldes on hea mõte panna Kriisa emakeelselt laulma (sest kui palju sa ikka jälgid, mis võõrkeelseid oopusi ta senini Bullfrog Brownis laulnud on), laulude tekste lugedes nagu hästi ei usukski, et need on lauldavad, liialt kriimud teised – aga Kriisa laulab välja. Vokaalselt plaadi parimad lood. (Tõeline süvalause.)

Kui plaadi esimene pool on mõneti bullfrogilik ja kuidagi särtsakas-psühhedeelne, siis teine pool (alates “Vana harjuski laulust”) on nö folgilikum (ent ka psühhedeelse lõhnaga ja sekka segatud ka exotica värelusi). Vares laulab seekord nii sünge loo, et jalge all tossutavad vaikselt põrguleegid ja tahaks enda pead ahju pista. Ei pea nii lootusetu olema, härrased! Sest tuleb päev, mil pird läheb mõlemast otsast põlema. Plaadi viimistlejatele meeldib see, kui lugudes vaheldub mõnel korral tempo (ehk siis unemuusikaks raske kasutada) – rahulik, kiire, rokilik, bluusilik, exotica (huvitav, mida täpselt ma selle termini all tegelikult mõtlen?); seda muidugi eelkõige instrumentaalide puhul (“Karikakramängu” elektrikitarr on juba midagi sellist, mis paneks karmimates muusikaprojektides kõrvu kikitama).

Et tegemist puhtalt stuudioalbumiga, siis on vahest ehk liialt “puhas” muusika, natuke teaduslik-abstraktselt on helid kokku liidetud. Ehk siis, bändijämmist vast puudus. Plaadi parimateks lugudeks on Kriisaga lood (“Bluus agulis” - tore psühhobass!), “Vana harjuski hala” ja “Karikakramäng”. Peeter presidendiks.

õhtuleht