14 mai, 2021

Vladimir Gomelski - Legendaarne finaal (2018)

 

Raamat siis Müncheni olümpia korvpallifinaalist, mis lõppes teatavasti vägagi segaselt. Takkajärgi Gomelski kirjelduse järgi ei oskakski ise kindlat seisukohta võtta - ühelt poolt tegid lauakohtunikud erinevaid vigu; teiselt poolt on muidugi arusaamatu, et mängu jälgiv tollane FIBA president sekkus mängu käiku, nõudes nende kolme sekundi taasmängimist. Nii ikka asjad käia ei tohiks.


Mis on raamatu puhul huvitav, on eelkõige vaade olümpiaks valmistuvale koondisele - kuidas Kondrašin võttis Gomelskilt (raamatu autori isalt) koondise üle ja viis selle omakorda tippu (vanem Gomelski muidugi ei jäänud olümpiakullata - Soul 1988). Et autor ise oli tollal noor korvpallur (Moskva AKSK liige), siis oli tal endalgi palju kokkupuuteid tollase koondise mängijatega - rääkimata muidugi väga otsesest kontaktist isa treeneritöö ja -tarkustega.


Gomelski nägemuse kangelaseks on peatreener Kondrašin (nö Leningradi koolkonna alusepanija), kes küll oli autori isa konkurent, aga sellest hoolimata Gomelski juunior kiidab teda väga ohtralt: töökas ja uuele avatud treener, kes kaitsemängule rõhudes andis võimalusi ka mängijate eripäradele (näiteks mitme kuumaverelise mängija tegemised panid küll pead vangutama).


Kondrašini ja tema koondise puhul vedas sellegagi, et nende ameeriklastest konkurendid panid oma tegemistega mööda: ehk siis nende peatreeneriks valitud Iba ja tema range viie söödu reegel, enne viiendat söötu ei tohtinud korvi poole vaadata. Iba püüdis range distsipliiniga mänge võita … ja see maksis kätte. Treeneri jäärapäisus viis ka selleni, et tollased ülikoolistaarid Bill Walton ja Julius Erving ei ühinenud koondisega - Gomelski väitis küll raamatut kokku võttes, et hiljem osales tervelt 10 mängijat eri NBA klubides ja edukalt … aga need mängijad polnud oma karjääriga ligilähedasedki Waltoni ja Ervingu saavutustele.


Aga jah, raamatu huvitavaim osa on Nõukogude Liidu koondise ettevalmistamine, ja sellega tegeldi ikka plaanikomitee tasemel. Milline peab olema mängijate füüsiline tase (see oli küll nii kõrgeks aetud, et jäi suuremas osas saavutamata - ja oli saavutamatu ka aastaid hiljem), milline taktika mängijatele juurutada (Kondrašin ajas tempot kiiremaks - erinevalt siis konkurentide viie söödu reeglist), millised statistilisi näitajaid peaks teatud perioodil täitma (näiteks mängujuhil 20 minuti jooksul 7-8 resultatiivset söötu), milliseid tulemusi peaks näitama koondis Mexico ja Müncheni vahel toimuvatel suurturniiridel (see plaan täideti).


Plaani täitmisel selgus seegi, et enam ei sobinud koondisesse eestlastest tippmängijad - Anatoli Krikun oli ebastabiilne, Jaak Lipso jäi vast vanaks, Priit Tomson vist lihtsalt ei sobinud Kondrašini meeskonna filosoofiasse (tõlkija jäi küll eriarvamusele, tuues välja, et Tomsoni asemel valitu polnud just kõige parem mängija). Eks natuke hämmastav oli seegi, et koondises oligi vaid üks baltlane (kapten Paulauskas) - erinevalt muidugi Souli koondisest.


Münchenile järgnenud sündmuste analüüsiga läheb autor üpris lennukaks ning ühelt poolt sarjad Nõukogude Liidu lagunemist (sest rahvaste sõprus võimaldaski sellist koondist), teisalt sarjas riigivõime, kes ei vaadanud läbi sõrmede sportlaste äritsemisele välismaalt toodud kaubaga: kangelasi oleks pidanud rohkem austama ja neile enam andeks andma! Noh, see läks jaburaks, eks see ole näide miskist suurriiklikust mentaliteedist, millega ei tahaks küll enam mingit pistmist teha (kogu paatos keeb viimaks üle lk 142).



Kommentaare ei ole: