Hornby on kirjutanud raamatu sellest, kuidas ta lapsest peale Arsenali fännab ja kuidas see ta elule mõjub. Lapsepõlvemälestuste rekonstrueerimine on päris naljakas, kõik need arutlused, mis autori arvates tol ajal need Arsenali šokid temas põhjustasid ja kuidas see kõike muutis. Aga jutt pole vaid autorist endast, vaid ta vaatleb laiemalt, et mis üleüldse on see psühhoos nimega jalgpall, mis mõjutab laiu masse. Ehk siis siiras ja kriitiline ood jalgpalli fenomenile üleüldse.
Huvitav, mida Hornby arvab Wengerist? Vastupidiselt raamatus kirjeldatud “antijalgpalli” harrastavale Arsenalile (keda kõik peale fännide vihkasid, ei mingit glamuuri ega mänguilu), mängitakse nüüd justkui ilusat jalgpalli ja inglise pallureid on seal pea minimaalselt; kuigi jah, tulemusi suurt pole – mis ei mõju just üllatavalt peale Hornby okkalise kaasaelamise lugemist. Et raamat lõpeb 1992. aastaga, siis väga suur osa mainitud nimedest on mulle tundmatud (oh neid kaheksakümnendate Inglise liiga ülekandeid Soome telekast – ja seda muidugi mustvalgest telekast nähtuna).
Et siis selline raamat. Jalgpall ja elumured, need käivad koos kahekesi.
“Sport and life, especially the arty life, are not exactly analogous. One of the great things about sport is its cruel clarity: there is no such thing, for example, as a bad one-hundred-metre runner, or a hopeless centre-half who got lucky; in sport, you get found out. Nor is there such a thing as an unknown genius striker starving in a garret somewhere, because the scouting system is foolproof. (Everyone gets watched.) There are, however, plenty of bad actors or musicians or writers making a decent living, people who happened to be in the right place at the right time, or knew the right people, or whose talents have been misunderstood or overestimated.” (lk 201)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar