Theodore W. Adorno „Valik esseid kirjandusest“, SA Kultuurileht (2019), tlk Krista Räni

Adorno keelefilosoofias on keelel kaks tahku „märk“ ja „kujund“ (selline lõhestus olla luule teaduse uusaegse lahutamise tagajärg; mulle meenutab see religioossuse kadumise teemat „Ulro maas“), kus esimene on otsesemalt seotud keelevälise tegelikkuse representeerimisega, teine aga tegelikkuse sümboolse tõe ehk inimkogemuslikuga, kui nii võib öelda. Kirjanduse roll on justnimelt selle viimase eest hea seista, oluline pole faktiline täpsus vaid olemuslikum tõeväärtus, millegi sellise väljendamine, mida teaduse ja filosoofia keeles väljendada ei anna. Oma „Esteetikateooria“ väljatöötamisel on Adornole olnud oluline(suure) kirjanduse nautimine ja sellest kirjutamine (muusika loomulikult ka, aga see kogumik on kirjandusest). Seda siis sissejuhatusest.

„Valiku esseid kirjandusest“ juhatab väga sobivalt sisse essee essee vormist, mis tõdeb essee vabadust avatult otsi lahti jätta ilma vajaduseta kõike metoodiliselt ja ammendavalt defineerida ja süstematiseerida – on ju essee oma olemuselt mõttekäigulik ja tema lühidus ei lubaks teadusliku uurimuse põhjalikust, nagu ei saa talt nõuda ka ammendava tulemuseni jõudmist; aga samadest omadustest tuleneb ka paratamatu enesekesksus, sest vormi selgrooks on konkreetse arutluse mõttelõng ja nõnda peab ka sisu seda järgima, ilma laiemate viidete väljade konteksti liialt laiali hajumata. Nõnda siis on essee voorus omamoodi mosaiigikillulisus, mille paigutumine või isegi kaasatus hilisemasse suuremasse konteksti võib jääda määratlemata  …

Vaieldamatult võluv on essee kirjavahemärkidest – näiteks leiab ta, et kiillause paigutamine mõttekriipsude vahle on oluliselt parem, kui sulgudesse, kuna esimene väljendab korraga nii sidustatust kui eraldatust, teine aga sulustatust. Lõpptulemusena tõdeb ta, et kirjavahemärkidega on üks igavene häda, „Sest kirjavahemärgistuse reeglite nõudmisi ning loogika ja väljenduse subjektiivsete vajaduse nõudmisi ei ole võimalik ühildada“. Mida võib siis võtta ka nii, et kirjuta kuidas sa kirjutad, ikka nõuab väljenduse vorm oma ja miski, mis välja tuleb ei ole lõpuks enam päris see. Nõnda siis on parem kasutada kirjavahemärke nii vähe kui võimalik. „Iga hoolikalt välditud märk on kummardus, mille kiri teeb häälikule, mille ta lämmatab.“

„Bibliograafilistes mõlgutustes“ tõdetakse nukralt, et turumajandus on raamatute välimusele halvasti mõjunud, kuna raamatute väljanägemise ajendiks on olla pilkupüüdev, kaubaksminev, mitte sisuga harmoneeruv ja vääristav. Samuti on komme loobuda tiitellehele ilmumisaasta ja koha märkimisest loobumine (aasta on pigem ära mainitud autoriõiguste juures) raamatult tema individuaalsuse riisumine, tema taandamine lihtsalt üheks vastava žanri esindajaks. See mõlgutus raamatute teemal on muidugi üldse igale lugejale mõnus lugemine ka siis, kui filosoofilisematest esseedest läbi närida ei viitsi. Näiteks:

Raamatute eraelu on võrreldav sellega, mida naiste seas levinud ja tundepaisutatud usk omistab kassidele. Kassid on kodustamata koduloomad. Eksponeeritud omandina, nähtaval ja käeulatuses, armastavad nad hoida omaette. Kui nende peremees keeldub oma raamatuid raamatukoguks korrastamast – ja vaevalt võiks keegigi, kellel on raamatutega hea suhe, tunda end raamatukogudes, isegi enda omas, hästi-, siis ütlevad need raamatud, mida ta kõige tungivamalt vajab, ikka ja jälle lahti oma iseseisvusest, poevad peitu ning ilmuvad taas välja ainult juhuse tahtel. Mõned kaovad nagu vaimud, enamasti sel silmapilgul, kui neil on eriline tähendus. Veel hullem on vastupanud, mida nad osutavad, kui neist midagi otsitakse: nad justkui tahaksid kätte maksta leksikaalse pilgu eest, mis kobab neid üksikutest kohtadest, rakendades sellega vägivalda nende sõltumatule kulgemisele, mis ei soovi kohanduda kellegi teise tahtega. (lk 62)

Veel tuleb juttu Thomas Manni ja Siegfrid Kracaueri ja Walter Benjamini isikutest, mis on kindlasti eriliselt huvitav, kui olla nendega põhjalikumalt tuttav, „Fausti“ lõpustseenist ja Proustist.

Hasso Krull kirjutab lõpetuseks veel Theodor W. Adornost, tema kunstiteooriast ja tõdemusest, et „ajalugu on tõe sees; tõde ei ole ajaloo sees“. See viimane võib tänapäeval ehk tunduda juba iseenesestmõistetav (vähemalt teoreetiliselt), kui oleme harjunud ajalugude paljususega (kasvõi iga riik kirjutab oma ajalugu, siin pole isegi küsimus faktitäpsuses, vaid selles kuidas narratiiv ehk lugu on kirja pandud), katsetega ajaloo valgeid laike märgata (näiteks tagantjärele oluliste saavutusteni jõudnud naiste sissekirjutamine suurde lukku, kuna varasematel aegadel ühiskondlikud olud lihtsalt tingisid meestekesksema narratiivi) jne jne. Noh, muidugi peaasjalikult kirjutab ta nn tume inimeselaps olemisest ja Hegeli ja Nietzche mõtlemise suhtes positsioneerumisest, sestnoh, ma võin siin ju komajuttude ja bibliofiilia ja kirjanikejuttude juures vaimustuda, ent räägime siin ju ikkagi ühest XX sajandi väljapaistvaimast filosoofist…

/…/ luuletusi saab [pärast Auschwitzi] kirjutada küll, aga see on barbaarne – vähemalt kuni luuletus ei võrsu negatiivsest mõtlemisest, mis läheb asjastumise vastu sõtta ja teeb temast negatiivse luuletuse. „Kunst ei tähenda mitte alternatiivide rõhutamist, vaid mitte millegi muu kui oma kuju kaudu vastu seismist maailma kulgemisele“ /…/ Kunsti ideeline sisu ei suuda vähematki asjastunud mõtllemise vastu, sest see sisu asjastuks kohe ka ise ja pöördusk seega iseenda vastandiks. Seevastu negatiivse vormiga kunst langeb asjastunud mõtlemisest välja ja sunnib kriitilist vaimu nägema tõelust väljaspool reaalsuse ja ratsionaalsuse identsust. „Maailma tumenemine muudab kunsti irratsionaalsuse ratsionaalseks: radikaalselt tumenenuks.“ Kui kunst ei taha, et teda müüdaks pelga lohutuse allikana, peab ta saama sarnaseks ümbritseva maailmaga, et selles maailmas toime tulla: „Tänapäeval on radikaalne kunst ühtlasi pimeduse kunst, sest taustavärv on must.“ Auschwitzi-järgne luuletus on seega purunenud, negatiivse vormiga luuletus, mille pragudest paistab läbi tema tume taust . see on tumeda inimeselapse luuletus.

Seepärast ongi Adorno jaoks poliitiline üksnes kunst, millel on radikaalselt negatiivne vorm. Selline kunst saab olla üksnes täiesti autonoomne, olemasolevast reaalsusest sõltumatu, sest muidu ei suudaks ta purustada asjastunud maailmapilti ja identsusmõtlemist. Selline kunst ei põhine mitte „reaalsuse“ kriitilisel või utoopilisel kujutamisel, vaid pigem teataval dissonantsil kogu ühiskondliku ja poliitilise tegelikkusega. Ainult tänu sellisele dissonantsile sisaldabki tõeline kunst „õnne tõotust“ /…/ pimedus ja süngus [tähendab] Adornol helgust, sest see annab ainsana lootust paremale. (lk 152-253)