Yōko Tawada “Kahtlased kujud öises rongis“ - (SA Kultuurileht, 2020), tlk Lauri Kitsnik.

Öö väikeses raudteejaamas. Kohvik on suletud, piletimüüja-valvur tukub oma toolil. Perroonil seisab lugeja, väike kohver näpus ja ootab. Lamp öökapil põleb. Lugeja kõrval, teisel voodipoolel, hingab keegi rahulikult. Elutoa seinakell lööb kesköötundi, jaamahoone sissepääsu kohal nõksatavad mõlemad osutid kaheteistkümnele. Vaikselt, kui kummitus, sahiseb lugeja ette rong, aknad pimedad, kardinad ees. Uks avaneb, vastu lööb magajate hingeõhust sooja õhku, milles tunda unede elevaid lubadusi, aga ka pisut nende kummastavat kõhedust. Lugeja astub vagunisse, siseneb kupeesse, heidab narile, sulgeb silmad. Rong nõksatab. Lugeja keerab lehte.

13 reisi öörongis, erinevatesse linnadesse Euraasia mandril ja üks sellesse, mida olemas ei ole. Kuid liikuvas sõidukis magades ei reisi inimene mitte ainult ruumis ja ajas vaid ka unenägude maailmas – sarnaselt on ka nende juttude kangas põiming elulistest, peaaegu triviaalsetest reisiseikadest ja unenäolis-ulmelistest segunemistest, mille käigus inimeste asemel võivad olla taimed või sugude vahelt piirid lahustuda, rääkimata veel sellest kummastavast lõhesusest, kus tegevus toimub teises isikus ja mille tagamaad ühes loos ka lahti seletatakse.

Nagu reisile kohane, jäävad tegelased visandlikeks varjudeks, mis igast loost läbi libisevad, jättes sinategelasse tema enda kõhklusi, kohmetusi, pelgusi, nõrkusi peegeldava jälje, kuid sama palju ka vastuseta küsimusi, nagu ühe korra kuuldud võõrad vestluskatked ja põgusad kohtumised seda teevad.

Kui tahta, võib võtta rongisõitu läbi elu libisemise metafoorina või tähelepanuavaldusena kõigele põgusale, juhuslikule, uitavale, millega kokku puutume ja mis me mõtteist ja kogemusist läbi käib, aga mille osaks on me päevade suure narratiivi taamale hajuda hajuda. Aga igal juhul on see vast soovituslik kirjandus kõigile rongiromantikuile, kes vähe mõtlikumat ja vaoshoitumat, kuid fantaasialennulist stiili hindavad. Puändid ja ivad on samuti sellised pisut raskestitabatavais, ent ometi ka lihtsais asjus, nagu see, et millal märgata võõrast last või väikesed arusaamatused, mis juhuse tahtel lahendamata jäävad, lihtsad palved, millest ei sobi keelduda ja nende võimalikud tagamaad jne.

Hakkasin mõtlema, milliseid rongiraamatuid ma veel tean. Üks on kindlasti Rosa Liksomi „Kupee nr 6“. Leiab siitki raamatust öises vagunis viina pakkuva Šasaga ja ühe teise viinavõtjast kupeekaaslasega, kes öösel hoolitsevalt magajat mantliga katab. Ent romantilist lõppu siiski mitte, siinne reisija liigub varjuna aina edasi ja ka mantlipakkuja eest lipsab päevavalges igaks juhuks minema. Veel meenub Agathe Christie „Mõrv idaekspressis“ ja Matsumoto Seichō „Mäng sõiduplaaniga“. Eks tuleb siingi ette väikesi müsteeriume ja jantimist streigi tõttu muutunud reisiplaanidega. Kindlasti on neid rongiraamatuid veel, aga tuleks nad siis pähe!