Jonas Jonasson - Mõrtsuk Anders ja tema sõbrad (2016)

Kergelt meenutab see raamat Paasilinna kelmiromaane, ainult et tegelased on selgelt linnainimesed (muidugi, erinevad kirjutamisajad) ning loodusega ühesoleku asemel nad pigem hävitavad liigirikkust (Lapimaa asemel siis Gotlandil). Romaan pole nii ilmutuslik kui “Saja-aastane”, kuid igati sobiv meelelahutuseks. Kolm eluga mitte just rahulolevat inimest satuvad kokku ning hakkavad lihtsameelsetelt raha välja petma või luid murdma. Sest see on võimalik. Sõnumit aitavad levitada skandaalihimuline ajakirjandus ja sotsiaalmeedia, alati leidub ühel või teisel moel veidrikke, kes on nõus raha annetama kes teab mille nimel.

Tähelepanuväärne on, et raamatu kõik tegelased on rootsi päritolu, ei ohvrid ega kurjamid pole sisserännanud, eksisteerib sellne.... üherahvuslik heaoluriik koos oma veidrustega. Stockholmi kriminaalse maailma ladvik oleks nagu sajanditagustest oludest, kohtlased vennikesed, kes võimu jagavad.

aluik
hyperebaaktiivne
vaata mu aknasse
delfi

lugemispäevik

Neil Gaiman – The Sleeper and The Spindle (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 8, 2014)

Gaiman taasjutustab Okasroosikese muinasjutu, aga veidi „valesti“. Printsi asemel tõttab Okasroosikest päästma naaberriigi kuningannaks tõusnud Lumivalgeke. Okasroosike ja nõid, no eks nende suhe on ka veidi valesti, kuid seda ei saa siin täpsustada. Miks Lumivalgeke päästma tõttab? Sest Okasroosikese valdustest on see unitõbi nüüd valgumas üle piiride, ning Lumivalgukesel on tänu oma aastasele nõidusunele saanud väikestviisi immuunsuse sellele inimesi halvavale tõvele. Lisaks on probleem selles, et Lumivalgeke ei taha abielluda oma printsiga, ning pulma edasilükkamiseks on ta valmis pigem sellele ohtlikule päästmisele tõttama – seda siis kolme truu päkapikuga, kes teda aitavad.

Selles loos võib olla elemente teistestki muinasjuttudest, kuid pole kahjuks käepärast mõnd raamatut, millega Okasroosikese muinasjuttu meelde tuletada. Üpris mõnus ja lennukas ja... töötlus muinasjuttudest, kergelt ka õuduse kanti. Päkapikud on üsna zenid.

„The dwarf in the middle said nothing. He was holding his stone tightly, not dropping it or losing it, and was concentrating on nothing else but this. The stone was ruby, rough-hewn from the rock and the size of a hen's egg. It would be worth a kingdom when cut and set, and would be easily exchanged for the finest silks of Dorimar.

It had not occurred to the dwarfs to give the young queen anything they had dug themselves from beneath the earth. That would have been too easy, too routine. It's the distance that makes a gift magical, so the dwarfs believed.“ (lk 98)

Elo Viiding - Lühikesed ja lihtsad lood (2016)

Küllap on autor tüdimuseni kuulnud, et ta loome pole lihtne, et see on ebamugav ja vastuolulisi tundeid äratav. Mäletan, et enne seda blogi jätsin ta proosaraamatu pooleli, sest see oli… no väsitas ära, ei jaksanud vastu võtta (ka hiljuti loetud luuleraamatute puhul ei lugenud ma neid korralikult kaanest kaaneni läbi). Kas seda võiks nimetada külmaks või koguni kalgiks proosaks? Tõsi, käesolev jutukogu pole niisugune kirjandus, mis keeraks lugejal hapnikukraanid kinni - muidugi, ma ei saa niisamuti öelda, et oleksin raamatu kõiki sügavamaid allhoovusi tabanud või oluliseks pidanud: sest olen võrdlemisi tuim mees (mitte et ma nüüd väidaksin, et tegu oleks naiskirjandusega!). Selle jutukogu põhjal võiks mõelda, kas Viidingu puhul on mingeid võrdlusvõimalusi Triin Soometsa proosaga, mis tegeleb niisamuti inimkogemuse ümberkorraldamisega (või oleks see võrdluse otsimine ülekohtune kummagi autori suhtes?).

Huvitaval kombel on siin raamatus peale muinasjutuliste tänapäevadraamade päris palju nooruseteemalisi tekste, “tütarlapsest sirgub naine” narratiiv paistab olevat Viidingule oluline. Ja et tegemist on kirjandusega, pole need lapsepõlvelood ja sellele järgnev just ülemäära õnnelikkust manifesteeriv; tipnedes koguni sellise õõvastava mõrvalooga nagu “Geerd”.

Väga selgelt kerkib minu jaoks sellest raamatust esile “Lihtne lugu”, mis võiks vabalt ilmuda mõnes horror-antoloogias (meenub Ehlvest, keda ulmelugejad ei taha pidada õudusjuttude kirjutajaks). Tegu on kavala krutskiga looga, kus autor mängib justkui oma minakujuga ja sellest tulenevalt ootad mingit eneserefleksiooni tänapäeva ühiskonna asjus, kuid… ma ei saa saladust välja rääkida. Jutukogu kontekst annab loole väga mõjusa raami, mida siis omakorda väänatakse… edasi; lugeja saab üht, teist ja kolmandatki. Käesolev tekst võiks vabalt kandideerida Tuglase novellipreemiale.

“Ja ehkki ma ei pidanud ennast just üleliia tagurlikuks inimeseks, vihkasin üle kõige sotsiaalseid kohustusi., mille hulka kuuluvad nii pealiskaudne, ent pidev enesereklaam, kui ka juhututtavatele netikeskkonnas oma elust ja meeleoludest teada andmine. Arvutiajastul on isegi loovinimesed muutunud pehmeteks kodanlasteks, nurudes võimalikult paljudelt oma isiku aktsepteerimist, seejärel võltsi tagantkiitmist ja ennast taandavat sõprust. Kogu avatuse nime all aset leidev vaimne pehmenemine päädib võhivõõraste poolt küberruumi paisatavate pläraväljaheidete alandliku vastuvõtmisega ning lõppeks ükskõikse või koguni süütundliku kõigesöömisega. Pole tähtis, et inimese lugematutel teretuttavatel on kardinaalselt vastupidised seisukohad ja eluhoiakud ja võib-olla koguni poliitilised vaated kui tal - teisi on ikkagi tarvis selleks, et pääseda ebavaimseid natuure alatasa tabavast igavusest ja rahuldada turvaliste elamuste otsingukihku, või siis selleks, et vaigistada meeleheidet meelelisusega.” (“Lihtne lugu”, lk 53)

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2016

Žürii on valinud möödunud 12 kuu parimateks debüütideks sellised teosed:

“Pimeduses kulgeb tee” Aleksander Aina

 

“Täna leitakse kõik üles” Manfred Dubov

 

“Viimased tuhat aastat” Andris Feldmanis

 

“Süsteem” Mairi Laurik

 

“Siht / Koht” Silvia Urgas

Nende hulgast selgub omakorda 23. novembril… kõige parem debüüt! Kelleks on...

E. Lily Yu – The Pilgrim and the Angel (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 8, 2014)

Fareed on Kairos kohvikut pidav pereisa, kelle unisesse kohvikusse astub korraga sisse... ingel Gabriel! Kes viib mehe palverännakule Mekasse, vaid see on Fareedil puudu täielikust usust. Mees pole just vaimustunud, et niimoodi keset päeva jätta kohvik valveta – pealegi naisele teatamata. Kuid ingel Gabriel ei huvitu sellisest tühjatähjast ja vabandustest-lubadustest, Fareedi palvematt tõuseb nurgast õhku ja mässib end mehe ümber ning sellise lendava vaibaga lähebki Meka sõit lahti, saateks Gabrieli seletused, kuidas ja miks see Meka traditsioon tekkis jne. Mekas tahab Gabriel sundida Fareedi sellele kõige autentsemale palvekäigule, aga terviseprobleemidega mees ei pea sellele lõpuni vastu, palub end vastutasuks (kui Gabriel tollal Hagarit aitas, miks siis mitte tedagi?) toimetada Miamisse, kus ta poeg elektrikuna töötab ja pole endast mõnda aega ühtegi elumärki andnud. Ingel lennutab Fareedi Miamisse pojaga kohtuma...

Küllap olen mingis mõttes rikutud maitsega, aga otseselt ei saa aru loo... erilisusest. Plussiks on kindlasti tegelased ja pea humoorikas jutustamine (ei juhtugi otseselt ühtegi... jama), samas... pole siin just teravat konflikti – kui nüüd just ingel Gabrieliga seonduv (mingi blasfeemia äkki?). Aga selle olulisuse mõistmiseks olen lihtsalt usuleige. Aga noh, peamine, et tekst pole puine.