Nii, postituse lõpus ütlen ära, kes lõi malmpanniga Hans Oja paradiisiaeda. Pole Kivide raamatuid varem lugenud, paistab, et siin paar lõtva viidet vähemalt ühe eelmise mõrvaraamatuga. Lühikesed peatükid teevad teksti päris lugejasõbralikuks; öökapiraamatuks sobib siis, kui oled kahe käega raamatust kinni hoidja (no ise eelistaks öösiti sellist lõdvemat käetehnikat). Tallinnaromaan, suhteliselt klišeelikud tegelased või õigemini tüübid. Võileivakoefitsent teisel või kolmandal levelil, campi dosimeeter tiksub esimesel tasemel ehk pea märkamatult.Peategelased on selline kirjanik-tõlkijast abielupaar, hiliskeskealine nunnu paar, istuvad kodus ja nokitsevad oma tööd teha ja jalutavad ja maiustavad ja aitavad onupojal mõrvu lahendada. Kalev on pisut Holmes ja Diana pisut Watson (või kes iganes krimikirjanduse klassikaline iqpea-udupea paarike). Tegevust nähakse eelkõige Diana silme läbi, kes on selline meheümmardaja, et pisara võtab silma. Diana mõtteid ja tundmusi nähes võiks edasi järeldada, et naine on selline vanameelne (elutervelt konservatiivne?) kultuuritädi, kes on ühtlasi selline... keskmine eestlane, a la pedofiilid ja mõrvarid (nt lk 132) tuleks omakorda kasti lüüa jne, selline vanatestamentlik kitsarinnalisus. Ühesõnaga, inimene, kellega suurt ei tahaks suhelda, jutud jõuaks ikka mingite rassistlike, homofooblike, antisemiitlike jne vandenõude ja muu oksejamajäreldusteni. Abielupaar harrastab ka väikseid nöökeid Eesti kirjastusilma ja nüüdiskultuuri vastu, mis on kriminaalromaani puhul kindlasti huvitavad nüansikesed, aga mulle tundusid selliste mõttetute näpuviibutamistena, tavapärane sisutühi argiklišee. Aga noh, kindlasti on inimesi, kellel selline mõttemaailm mahla keema paneb.
Et siis selline kodumaine taskukrimka. Eelnevatest sapistest märkustest hoolimata tuleb märkida, et on võluv lugeda niisugust eesti kirjandust, lihtne ja sirgjooneline meelelahutus. Malmpanni viibutas mõrvar.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar