Oligi väike tahtmine lugeda isamaalist luulet, noorus ja sõjad ja ellujäämine/püsimine. Autor sündinud 1911.a ja tundub, et elu jooksul ikka palju näinud. Mõned luuletused kui võitluslaulud, mõned kui itkud. Mingil moel tunnen lugejana rõõmu, et autor sai oma mõtted ja tunded ikkagi raamatuks vormistada, tõesti loodan, et see pakkus talle mingisugust rahuldust.
“SINU MULD
Mulle kuulub terves ilmas kõige suurem varandus,
sündimisel sülle langend hindamatu pärandus.
Geenidega anti kaasa eesti jonn ja eesti meel.
Hällis juba pandi suhu selle ilma kauneim keel.
Eluaeg on nüüd mu oma iidne eesti hõimu maa,
Läänemere laineist tõusnud Kalevite pärusmaa.
Siin mu hellad esiemad vaesusega võitlesid,
sünnilt sitked esiisad sõjatandril sõitlesid.
Siin on võõrast iket kandes verd ja higi valatud,
kalleid manalale andes kaotusvalust halatud.
Higis, veres, pisarates tasutud, mu maa, su hind,
igaveseks eestlastele lunastatud püha pind.
Ainult sinu pühal pinnal suudan hinges kanda tuld -
selle kustudes et kataks mustund süsi SINU MULD.” (lk 37)
“Naerudes, nuttudes
rõõmudes, muredes
pagevad aastad
mind raisates, puredes.
Võitlen kui meeletu
olesklusvaludes.
Siiski, ent siiski
veel pikendust paludes.” (lk 43)
“KUTSE KÜLVILE
Soojad vallatud tuuled.
Vetevoogude rutt.
Metsade kevadmüha.
Seemet ootava künnimaa
sosistav jutt -
kutse külvile, harras ja püha.
Kevadpäevade kullendav
päikesemäng
tulvil ruttamist,
rõõmu ja lootust.
Põllu põuest on pagenud
talvine äng.
Õhk täis õnne
ja ärevat ootust.” (lk 49) – eelmisel nädalal sattusin korraks maakohtades sõitma ja tuli välja, et mingi külv oligi toimunud. Pisut häbi hakkas, et põllumajandusest midagi ei jaga. No mis teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar