03 aprill, 2010

Michael D. Gordin – 5 augustipäeva (2008)

Raamat kummutab siis klišeed, et USA tahtis Jaapani vastu piirduda 2 aatomipommiga ja milline oli ütlemata üllatus, et Jaapan nii äkitselt kapituleerus. Huvitav vaade (või noh, natuke igav ka), kuidas nüüdisajaks on tollast aatomipommindust nii müütiliseks muudetud – kui tegelikult oli see tavaline õnnestumiste ja mitte nii õnnestunud juhtumite jada, alles Jaapani enda reaktsioon hakkas siis pommitegijate ja valitsejate silmi avama.

Pommitegemisel polnud võimalik kiirgusoht just eriliseks huviobjektiks:
“Sihtkomisjon arutas radioloogilisi mõjusid, kuid ainult pommituslennukite pilootide suhtes, kes neid relvi sihtmärkideni toimetasid. Otsustati, et pommitajad ei tohi kiirguse tõttu olla plahvatuskohale lähemal kui 4 kilomeetrit (kuigi tegelikult oleksid lennukid pidanud lööklaine eest pääsemiseks olema veel kaugemal) ja et pommitusjärgse vaatluse lennukid ei tohi lennata läbi tekkinud pilve. Samal ajal arutasid Groves ja komisjon võimalust teostada kohe tuumarünnaku järel süütepommirünnak, kasutades argumenti, et kuna jaapanlaste tuletõrje on pärast esimest pommi hõivatud, võib järgnev rünnak tekitada veelgi suuremat kahju. See plaan lükati tagasi, kuid mitte eeskätt selle tõttu, mis praegu näib kiirguse enesetapjaliku eiramisena, vaid pigem nõudis Groves ainult tuumapommitamist, et oleks võimalik hinnata selle mõju omaette nii purustusvõime osas kui ka teaduse seisukohalt.” (lk 79)

“Teisest küljest pooldas Marshall ettevaatlikult üksikute tuumamissioonide peatamist, et võimaldada pommide taktikalist kasutamist novembriks plaanitud sissetungil Kyushu saare lõunaossa. Kaks erinevat tunnistajat meenutasid, kuidas Marshall avaldas pärast sõda mõtteid üheksa pommi kasutamisest dessantide toetamiseks: kaks pommi kolmele invasiooniarmeele sillapeade puhastamiseks ja siis igaühele üks lisapomm Jaapani reservide hävitamiseks kohapeal. Mõte saata Ameerika väed läbi seenpilvede Jaapani rannikule tundub praegu uskumatu, kuid tollal olid USA valitsusringkondades teadmised radioaktiivsusest üsnagi piiratud ja see ettepanek oli kindlasti mõeldav.” (lk 136)

“Peaaegu kohe pärast kapitulatsiooni asus Ameerika meedia looma väga lihtsat lugu sellest, kuidas “pomm lõpetas sõja”, mis erines märkimisväärselt 1945. aasta jooksul ohtralt ilmunud kirjutistest võimalike sõja lõpu variantide kohta; tingimusteta kapitulatsiooni muutmine, Nõukogude Liidu sõttaastumine, tugevdatud blokaad ja süütepommitamine. Fakt, et kõik need pakutud Jaapani kapituleerumise ajendid olid nagu aatomipommidki tegelikult mängus, tuhmus peaaegu kohe pärast kapitulatsiooni.” (lk 151)

sirp

Kommentaare ei ole: