01 aprill, 2010

P.I. Filimonov – Mitteeukleidilise geomeetria tsoon (2010)


“Teiste sõnadega, avaldan teile nüüd ühe saladuse, milleni olen oma peaga jõudnud – mõtisklemine on mulle loomuomane.” (lk 8)


Kui viimasel ajal loetud proosa pole just huvitav olnud, siis Filimonovi teos mõjus nüüd kui sõõm värsket õhku, jube mõnus ja naljakas tekst. Selline hiliskahekümnendate või varakolmekümnendate vanuses inimeste rohkem või vähem kummaline elu – igati aktuaalne niisiis; minategelase järgi võiks seda nimetada ka poissmehe- või õigemini vanapoisiproosaks (no see muidugi tuimalt raiuv üldistus – Vint ja Ekspress mainivad raamatu sügavamaid hoovusi, aga mulle oli see siiski lihtsalt hea nalja- ja pulliraamat, igaühele oma, vaevalt et autor pahandaks). No võibolla need elud polegi nii kummalised, lihtsalt minategelase vaatenurk laseb neil sellisena paista, ehk siis argiabsurd.

“Siis istusin ma suurele kivile selle üle järele mõtlema, mis maailmas toimub, ja suitsetama. Maailmas toimus aga seesama, mis alati – nurjunud kommunikatsioonikatsed, kus igaüks räägib oma asjast ja selle tulemusena on keegi, ei saa välistada, et kõige alahinnatum neist kõigist oma-asjast-rääkijaist, sunnitud istuma külmale kivile selles olgugi et soojas öös ja rõõmustama, vaikselt rõõmustama selle üle, et ta pole naine, ta ei pea sünnitama, ja tähendab, ta ei saa mingil moel oma munasarju ära külmetada, ja elu on vähemalt selles osas korda läinud. Pluss veel see, et võib üsna piiramatult suitsetada, muretsemata oma imidži pärast osavõtmatu maailma ja poolilma silmis.” (lk 44-45)

Raamatu vestlusi ja juhtumisi on raske kirjeldada, neid peab ise lugema. Ikka mingi tavaolukord, mis hakkab kiiva tõmbama ja minategelane avastab end lõpuks keset segadusi, ikka korteriolengud, mis lõppevad kuskil tänaval põgenemisega (loodetavasti kodu sooja rüppe, aga täit kindlust just pole). Kui esimestel lehekülgedel oli kartus, et tegemist filoloogilise romaaniga (mida üldiselt väldin), siis see õigupoolest avaldub alles viimases loos, esimesed 2 lugu (eriti “Meie”!) on ikka puhas huumorikuld. Võibolla kolmanda loo puhul see erinevus, et kui muidu toimuvad korterijutuajamised Hamsuni ja Harmsi eeskujul (lk 11, 57), siis siin hoopiski Kafka toimel (lk 109). (Mitte et ma seda väga tõsiselt mainiksin.) Samas kolmanda loo lõpp on muidugi veel jaburam kui eelmistel puhkudel. Aga noh, raamatu lõpp ka.

“Nii et moodsal underground-kunstnikul seisis taas ees rodu kannatusi, mis teatavasti rikastavad loomingulisi natuure ja annavad neile põhjust luua uusi surematuid teoseid. Näib, et võiks nagu rõõmustada – aga ei, miskipärast muutuvad nad depressiivseks ning kalduvad suitsiidsete impulsside ja tendentside poole.” (lk 79)

Filimonovil (või täpsemalt tõlkel) on selline mittekategooriline või lodev väljendus, minajutustaja ikka ei mäleta või on muidu ebalev (välja arvatud oma sisemiste veendumuste puhul – mida samas ei oska väljendada) või muidu sõnaline laisklemine, stiilne logelemise proosa, selles on stiili, eksole. Seda lihtsalt peab lugema, jään jänni mootori kirjeldamisega (aga aru nagu saaks). Igatahes, noore abielunaise Tanja võrgutavad silmad jäävad kummitama. Või võltspeyotetamine. Seiklus Galinaga on lõpmatu naerupahvak. Lugege ise, tegemist pole reklaami või aprillinaljaga (kuigi hindan raha ja nalja).

“Sellepärast mäletan ma filmi ähmaselt, oli mingi verine lugu, keegi lõikas seal kellelgi midagi ära, ja see, keda lõigati, ajas siis kogu filmi jooksul taga seda, kes lõikas, et kätte maksta ning lõigata tollelt ära absoluutselt seesama, mis temalt endalt oli lõigatud, ja taastada niiviisi ajalooline õiglus. Selline ihnevõitu ida filosoofia.” (lk 99)

Enne kui üldse lugema hakkasin, tekkis selline napp mõtteuidang – kas võib rääkida mingist ühest (mis ei tähenda üldist) venelikust stiilist, mis kohe esimesel lugemishetkel või raamatu lappamisel silma torkab (nt ka Presnjakovid, Kantor, Zotov)? Et selline lihva-lohva aga ometi mitmekesine semulik kristalliseerunud jutustamine jms. Või tuleks mõelda sellele, et millegipärast eesti tõlkijad teevad vahel (või üpris tihti) sellestiilseid tõlkeid – aga see on enam kui väheusutav.

“Nii juhtuski, et selle kummalise õhtu lõpus olin ma ikka veel väljaspool oma kodu. See tähendab, alguses olin ma ju kodus, kuid mitte üksi. Aga kui sa oled oma kodus, kuid mitte üksi, siis pole tunne ikka päris see. Isegi kui sa oled seal koos preiliga, kellest huvitatud oled, pole see ikkagi see. Isegi kui ta käitub ideaalselt õigesti, nõnda, nagu huviväärsele preilile ette nähtud, ikkagi pole seda vabadust. Kuigi võimalik, et ma tegelen siin mõttetu tähenärimisega. Asja tuum on ju hoopis selles, et minu uneaeg soojas voodis lükkus määramata ajaks edasi.” (lk 149)

sehkendamine
toomasvint
veel üks raamatublogi
ekspress
vikerkaar
päevaleht
kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
trakyllmaprokrastineerinj2lle

1 kommentaar:

Igor ütles ...

Kolmapäeval 7.04.2010 toimub Musta laega saalis P. I. Filimonovi romaani “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon” esitlus. Autoriga vestleb raamatu tõlkija Aare Pilv.

Katkendeid romaanist loeb Jürgen Rooste. Õhtul kõlab ka P. I. Filimonovi koostatud soundtrack romaanile.

Algus kl 18.00.


http://www.facebook.com/event.php?eid=114283028584810&index=1