04 oktoober, 2013

Ray Bradbury – Saagu siia tiigrid (Täheaeg, Talv 92/93; 1992)

Kui see ei ole hipiulme, siis on see lillelapseulme. Ehk lugu sellest, kuidas planeediuurijad satuvad kaugele-kaugele planeedile, mis on... imeilus, imetore, puhas paradiis. Ja nemad, kes tegelevad kaugete planeetide rikkustest tühjakspumpamisega, ei suuda selle planeedi magusatele ja rikkumatutele võludele vastu hakata. Ent tõrvatilgaks on laeva meeskonnaga kaasasolev kapitalist, kellele see (ega ükski teine uuritav) maailm ei meeldi, ta tahaks vaid kiirkorras planeete segi pöörata, noh, olla selline planeedivägistaja (Napoleoni kompleks jne). Kui teised kogevad planeedi hunnitut paradiislikkust, siis kapitalist tahab puurida selle neitsilikku ihusse. Ta toob raketist Pinnasepuuri ja lajatab selle imelisse rohelisse pinda. Seepeale imab planeet õnnetult ägiseva masina endasse. Kapitalist hullub ja kosmonaudid tõttavad päästma planeeti selle hullu järgmiste kuritegude eest. Ning kapitalist hukkub ja taastub imeline rahu... Meeskond tahab sinna paradiisi jääda, ent kapten nõuab lahkumist – inimkond ootab, et nad uurimistööd jätkaksid (ent selle planeedi hoiaks siiski salajas)... Ja tagasiteed ei ole.

Kommentaare ei ole: