Kui see ei ole
hipiulme, siis on see lillelapseulme. Ehk lugu sellest, kuidas
planeediuurijad satuvad kaugele-kaugele planeedile, mis on...
imeilus, imetore, puhas paradiis. Ja nemad, kes tegelevad kaugete
planeetide rikkustest tühjakspumpamisega, ei suuda selle planeedi
magusatele ja rikkumatutele võludele vastu hakata. Ent tõrvatilgaks
on laeva meeskonnaga kaasasolev kapitalist, kellele see (ega ükski
teine uuritav) maailm ei meeldi, ta tahaks vaid kiirkorras planeete
segi pöörata, noh, olla selline planeedivägistaja (Napoleoni
kompleks jne). Kui teised kogevad planeedi hunnitut paradiislikkust,
siis kapitalist tahab puurida selle neitsilikku ihusse. Ta toob
raketist Pinnasepuuri ja lajatab selle imelisse rohelisse pinda.
Seepeale imab planeet õnnetult ägiseva masina endasse. Kapitalist
hullub ja kosmonaudid tõttavad päästma planeeti selle hullu
järgmiste kuritegude eest. Ning kapitalist hukkub ja taastub imeline
rahu... Meeskond tahab sinna paradiisi jääda, ent kapten nõuab
lahkumist – inimkond ootab, et nad uurimistööd jätkaksid (ent
selle planeedi hoiaks siiski salajas)... Ja tagasiteed ei ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar