31 oktoober, 2013

Ilja Varšavski – Kannike (Diogenese latern, 1976)

Tulevik! See on vägev maailm! Ehitised, mis kõrguvad pilvedest kõrgemale! Päikeseenergia! Maasoojus! Funktsionaalsus! Linn, mis laiub Põhja-Jäämerest ekvaatorini! Kõike on võimalik kohapeal toota! Aga loodus... päike... heinamaa... Seda enam linlased ei koge, see on kauge minevik. Koolilastele korraldatakse ekskursioone looduskaitsealale – ja seal paistab looduslike taimede peale see ainuõige päike, mis on laste üllatuseks ütlemata mõnus kogemus. Kaitsealal kasvab viiskümmend nisutaime, kaks puud, pisut kannikesi ja lapike rohtu. Rohkem pole liikidest säilinud (sest lillelõhnu ja muid sarnaseid kogemusi saab vabrikutes toota). Üks õrnahingeline poiss avastab loomuliku looduse kui ime... Kahju ainult, et see on kaduviku teed kadumas.

Kommentaare ei ole: