Günter K. Koschorrek - Veripunane lumi. Saksa sõduri mälestusi idarindel 1942-1945 (2013)

Tegemist siis ühe ellujäänud saksa rindemehe sõjateega aastatel 1942-1945; käidud saab Venemaal, Prantsusmaal, Itaalias, taas Venemaal, Rumeenias, Poolas, Taanis ning muidugi Saksamaa erinevates laatsarettides, puhkepaikades ja kaitselahingutes. Sõdimist sel vanal rindehundil jagus, ning sõja lõpuks oli ta juba kõikenäinud 22-aastane. Võrreldes eelmise rinderaamatuga (mis ongi vaid sõjaaegne päevik) on selles teoses nö päevikumälestused segunenud autori hilisemate tõdemustega või teadetega – et keda semudest enam ei näinud või kel õnnestus ikkagi ellu jääda. Kui üldiselt on raamatus päevik kenasti dateeritud, siis Venemaalt taganemine (või õigemini ülepeakaela põgenemine) 1944. kevadtalvel on hiljem laatsaretis kokku kirjutatud, ja selline takkajärgi kirjutamine on moodustab ühe košmaarse ja (heas mõttes) kirjanduslikult mõjuva elamuse. Tõeliselt hull sõjakogemus võrdluses sama autori kogetud teiste ränkade taganemiste kõrval.

“Esimest korda mitme päeva jooksul oli möirgamine meie taga vaibunud, selle-eest nägime mõlemal pool edasimarssivaid sovette enamvähem käeulatuses. Nad ei võtnud enam vaevaks positsioonidele asuda ning meie räpaseid ja väsinud edasikomberdavaid kogusid tulistada. Küll aga võtsid nad endale vabaduse oma kõikvõimalikku kraami täis väikestel hobuvankritel meid võitjapoosis ähvardada. Mulle tundus see lausa groteskne, kui vaenlane minu lähedalt mööda marssis ja mina, selle asemel, et võidelda, nägin vaid nende ähvardavaid rusikaid, kuulsin pilkeid ja solvanguid.” (märts 1944, lk 291-292)

Algselt tagasihoidlikust ja alkoholi põlgavast noormehest kasvab ajapikku kogenud rindehunt, kes enam ei põlga veinijoomist ja tutvub meelsasti eri neidudega (tõsi küll, võrdlemisi aumehelikult, põlgust äratavad nii sovettide kui fašistide rüvetamised vallutatud aladel). Kui algul puhus natuke võitlusvaimu kasvõi propaganda, siis hiljem kannustas vaid ellujäämine, pääsemine nõukogulaste käest kui ka ustavus kaasvõitlejatele. Vahel on indu võitlemiseks, vahel viskab kõik täiega üle, jääb vaid automaatselt toimiv rindemasin. Ja mis sellest rindeelust siin ikka ümber jutustada, seda jõhkrat väsimuse ja pinge maailma on kõrvaltvaatajal raske sõnastada. Raamatu jooksul igatahes hakkad hoidma pöialt, et mees võimalikult palju saaks rindelt eemal olla (ja tundub üha uskumatum, et ta ei lange või köndistu sõjamöllus).

“Kõik unistavad veel headest hobuseliharoogadest, mis kolme päeva jooksul meie katelokkidesse jõudsid. Ja Wichert meeliskleb koguni sellest, et külasse võiks tulla uus hobustel luureüksus. Teda ei morjenda isegi kolme päeva tagune kõhulahtisus. Neil päevil hõivab nälg nii tugevasti kogu meie mõttemaailma, et pidev mure meie elu pärast jääb tagaplaanile ja jutt keerleb üksnes toidu ümber. Ma näen seda isegi öösel unes ja kuulen mahlaka prae särinat ahjupotis. Seda ebameeldivam on ärgates avastada, et see hääl on hoopis meie tühjade kõhtude vali korisemine.” (3.12.1942, lk 109)

“Olen pettunud. Vaikne lootus on luhtunud. Kui kiiresti võivad küll inimese tunded millegi osas muutuda. Alles mõne nädala eest unistasin kuulsusest ja kangelastegudest ning olin võitlusvaimust lõhkemas. Ja nüüd igatsen ma vigastust, mis mind koju saadaks. See tundub olevat ainus võimalus sellest segasest demoraliseerunud kambast vähegi auväärsel viisil lahkuda ja niiviisi sellest jubedast maast ja selle kohutavast talvest vähemalt mõneks nädalaks pääseda.” (15.12.1942, lk 145)

“Pärast nii pikka rindel oldud aega, nagu mul selja taga, ei võidelda enam füüreri, rahva ja isamaa eest. Need ideaalid on ammu kustunud. Siin ei räägi enam keegi ammu natsionaalsotsialismist või muudest poliitilistest asjadest. Meie vestlustest tuleb selgelt välja, et võitleme peamiselt enda ja oma semude elu eest. Aga mõnikord ka ülemuste eest, nagu seda on meie ülemleitnant, kes oma eeskujuliku tegutsemisega väsinud ja täiesti nüristunud võitlejatele uut jaksu annab.” (lk 323-324)
/-/
“Nüüd sai siis meie ülemleitnant pihta. Just tema, kes mulle viimastel nädalatel ja kuudel andis uut jõudu hoolimata kõhklustest, seesmistest vastuoludest ja võitlusväsimusest edasi minna. Kindlasti langevad paljud sõdurid tagasi endisesse kindlakskujunenud kulgemisviisi, nüridusse ja ükskõiksusse, mis laseb meil harjumuspäraselt võidelda, sest oleme sõduritena selleks kohustatud ega taha argpüksidena paista. See on automaatne kaasa tegemine, ilma hädavajaliku tõukejõu ja tegeliku eesmärgita. Aga neile, kes meid enda eesmärkide nimel põrgusse saadavad, on põhimõtteliselt täiesti ükskõik, mida me mõtleme, seni, kuni me võitleme ega kuuluta oma mõtteid liiga häälekalt.” (29.04.1944, lk 327)