Kui sarja avaosas
selgus Miriamile, et lisaks meile teadatuntud maailmale on olemas
veel üks dimensioon, mis on niisama reaalne... ja mille Klannina
tuntud eliit kasutab meie maailma endile raha ja nänni
kokkuajamiseks, et selle abil oma dimensiooni üle võimu hoida. Ent
nüüd selgub Miriamile, et seninägematu mustriga medaljon (mille
omanikuks naine saab luhtunud mõrvakatse järel) viib teda tapjate
jälitamisel veel ühte... dimensiooni, mis on oma arengult midagi
vahepealset meie maailma ja Klanni vallatava maailma vahel; see ilm
on natuke aurupungi laadis, dirižaablid jne – ning seal on kõva
kontroll mõttevabaduse ohjes hoidmiseks. Kolmas maailm paljastab
ühtlasi selle, et seal paikneb Klanni kadunud kuues perekond, kes on
omapoolselt Klanniga verevaenus ning põhjustanud perekondade vahel
kodusõdu – probleemiks see, et Klannil pole aimugi kadunud
perekonna sellisest sekeldamisest.
Miriam leiab nüüd
mitmeid uusi sõpru ja vaenlasi, püüab leida asendust Klanni
ebaeetilisele narkoärile ning üleüldse arendada tehniliselt
mahajäänumaid maailmu paremuse poole; noh, justkui püüaks
levitada demokraatiat või nii. Ent vaenlased ei istu mokk töllakil
ning Klanni riukalik reetur korraldab paraja veresauna oma reetmise
avalikuks tulekul. Ja Miriam kaotab... Kuid saab ühtlasi teada, mis
tegelikult juhtus tema pärisemaga. Aga jah, ära usalda kedagi, omad
vitsad peksavad kõige verisemalt.
Eks see raamat
võrreldes Strossi tõsiulmega selline meelelahutus ole, ent niimoodi
seda tuntust ja lugejamenu kasvatatakse. Mugavam oleks seda sarja ehk
järjest lugeda, peale selle osa finaaligi jäi sisse tunne, et mis
siis nüüd edasi saab... Rääkimata sellest, et avaosa mälestused
on õige tuhmid. Näis, millal kirjastus rõõmustab järgmise
tõlkega, hämmastava kiirusega on juba kaks osa ilmunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar