Järjekordne
ülitumedates toonides vaade postapokalüptilise maailma toimimisse.
Tuuma- ja bioloogiliste relvadega sõjad on inimkonna enamvähem
hävitanud ja 40-50 aastat peale neid katastroofilisi sündmusi on
Maa üks väga-väga kuiv koht (sest kliimasoojenemine sai omakorda
tormituult tiibadesse) ning riikidest ja rahvustest pole haisugi.
Puudub vihm, mered on kuivanud ja kuulu järgi on ehk kuskil Vaikse
ookeani põhjas mõni veekogu järel. Aga pigem mitte. Kõik on vaid
kuivanud kõrb.
Selles kõrbes
liigub kindlustatud matkaauto, kus on kaks vanemat meest, vanem naine
ja noormees. Nad otsivad vett ja mitu korda Euroopa risti-rästi läbi
sõitnud, ning nüüd suunduvad Vahemere poole, lootusega, et äkki
õnnestub leida Vahemere alt mõni maa-alune looduslik reservuaar
(nende õnneks on autos olemas puurimisvarustus). Nad pole mitu
aastat ühtki elavat inimest kohanud, ainult kuivanud inimluid,
millest pole enam võimalik luuüdigi imeda. (Ahjaa, õnneks on selle
seltskonna varustuses destilleerimisseaded, mille abil nad muudavad
uriini veeolluseks.) Ent ühel hetkel aga – taevas müriseb
lennumasin ja see kukub nende lähedale! Sealt avastatakse vigastatud
piloot ja – üllatus-üllatus –, tal on kaasas vee- ja lihavarud.
Liha! Nad pole liha ammu söönud. Peale lühikest arutelu
otsustatakse teadvusetu mees kaasa võtta, toiduvarude ja võimaliku
informatsiooni eest veevarude kohta. Risk on muidugi suur, üks
lisasuu rohkem täita.
Mees tuleb viimaks
teadvusele ja on kuidagi kahtlane, ei meeldi talle seltskonna soov
Vahemere äärde minna, hoiatab, et seal on ees täiega hullud
kambad; enda päritolu kohta räägib üldse segast pada (on selge,
et ta on mõnele seltskonnale noa selga löönud, varastades nende
varud). Seltskond kuulab, mõtiskleb ja jätkab ikkagi valitud teed.
Kaartide abil leitakse Vahemeri ja see on üks paganama tühermaa,
kuid nad jätkavad seal otsingut. Ent mõne päeva pärast liigub
neile vastu suurem sõiduk (päikesepatareidega hõljuk?), ja mõlemad
sõidukid jäävad distantsilt teineteist piidlema. Lõpuks väljuvad
võõrast sõidukist mõned inimesed ja üks neist on täisealine
naine, mitte nagu see krõnks, kes seltskonnas on. Matkaauto noorim
mees on seni selliseid naisi näinud vaid eelmise ajastu
täiskasvanute ajakirjadest ja ta erutub. Aga ega sellega lugu lõpe.
Ühesõnaga, lohutu
vaade maailma, kus toiduks läheb kõik ja mingit reaalset tulevikku
ei nähta ega unistata sellest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar