07 oktoober, 2013

jüri kolk – Seitse surmavoorust (2013)

On tore avastada, et Kolk kirjutab tekste, mis reaalselt hinge lähevad. Nojah, rohkem küll tekitades hinges seda va melanhooliat või nukrust, ent eks vahel tuleb kobada enese tumedat ürgsuppi. (Muidugi sõltub see hetkemeeleolust, mis ja kuidas mõjub; päevad pole vennad, on hetki, milles me ei ole praegu.) Tõsi, Kolk pole otsejooneline masendaja-depressor (ega õnneks ka mitte tarbetu ilutseja või šokeerija), aegajalt ta harrastab naeru läbi pisarate, ent üldiselt on see paberilt vastukõlav tekstivoog üks vaikne maailm, mutrike argimasinavärgis, reaalsuse alasti kistud kuningas. (Aga kui tahad tähelepanu äratada, ütle “türa” ja inimesed hakkavad kihistama (lk 49), kena, eks.) Kolki luulemina ei püüdle ekstentsiaalsetesse või metafüüsilistesse kõrgustesse, see maailm on pea igale lugejale tuttav. Ja küsib. Melanhooliaravi, lõpetamatu. (Jumal, miks sa mu siia jätsid.)

nime vaev 
Peeter Perse töötas pesumajas. Tema
kolleegid ütlesid alatasa: “Küll Perse triigib!”
ja naersid lollakalt, valjuhäälselt. Seda nalja
tegid nad iga päev paarkümmend korda.
Peeter, kohusetundlik inimene, triikis
tõepoolest. Talle tundus väär minna
suitsupausile või koju, kui töö on veel
tegemata. Tegi nii aastakümneid. Töökohta
ei vahetanud, isegi pensionile ei jäänud
esimesel võimalusel. Kolleegid vahetusid,
naljad ja Peeter jäid püsima. 
Ma tean üht veel kurvemat lugu, aga pole
veel valmis seda jutustama.
(lk 28)

laul hingematvast üksildusest
mängi, rosencrantz, mängi!
puhu pasunal kurblikku viit!
meelita välja kõik
rotid mu hingeurkaist
nagu nils holgeripoeg
uppuvalt laevalt

mängi ennastunustavalt
puhu nagu sa oskaks
lennukaid pööraseid trillereid
anna endast kõik
nagu kasatšoki-jüri
sülita kasvõi pasun täis
proovi vähemalt

lase sõrmedel tantsida
puhu!
kui sa ka flöödi pillad
võta see üles ja puhu

puhu kirglikult
nagu kunstlikku hingamist tehes
puhu nagu jeeriku pasunat
nagu oleks viimnepäev
puhu!

(lk 42-43)

Kommentaare ei ole: